Ümber Hiiumaa purjetamist olime juba vähemalt paar aastat plaaninud - põhimõtteliselt vist nii kaua, kuni on valmis Kalana sadam, mis võimaldab ümber Hiiumaa purjetada mõistlike päevadistantsidega. Eelmisel aastal jäi plaan teostamata eriti mannetute suveilmade tõttu - tagantjärgi õnnestus tuvastada, et juuli keskpaigaks olime tervelt kahel korral merele pääsenud. Selle aasta jaanipäeva-nädalaks oli prognoos mõnevõrra lubavam, mistõttu hakkasime agaralt planeerima. Igasuguseid erinevaid marsruute käis läbi, osa neist ka põikega Soome. Selline see purjetamine on - kuna iga päev muutuvad ilmaprognoosid, siis jooksvalt tuleb pidavalt ka oma reisiplaane muuta ehk olla seksikalt spontaanne.
1.päev: Pirita-Dirhami
Laupäeva (20.06) hommikul oli Pirital juba soe ja päikseline, nagu normaalse suve osas ootus ongi. Kiire boksipeatus tankimiseks ning muuli tagant välja saades ka lonks rummi ja hea ilma tellimus Neptunile ning kohe ka purjed üles. Olime täpselt planeeritud graafikus.
Tallinna lahes saimegi mõõdukas tempos purjetamist nautida, aga nii kui ümber Paljassaare poolsaare nurga pöörasime, unustas vist Neptun meie tellimuse ning tuul hakkas puhuma otse vastu. Kuna eesmärk oli jõuda Dirhami restorani õhtusöögile, pidime ikkagi mootori plärisema panema. Kui veel kusagil Kopli lahe kandis oli korraks päris tihe laeva-traffic - kartsime korraks isegi kruiisilaeva alla jäämist - siis edasine teekond Dirhamini oli pigem üksildane.
Dirhami sadama kapten osutus parajaks naljavennaks, öeldes kaikoha soovi peale, et sadamas on 177 jahti, aga proovime teid ära mahutada. Tegelikkuses olid mõistagi vaid üksikud meresõitjad ning vabu kohti jalaga segada. Sadamas saime ka aru, et kuumalaine on kohale jõudnud ning restorani väliterrassil istudes hakkas lausa palav (vist sel suvel esmakordselt).
Nagu eelnevalt pildilt näha, siis need, kes merel päevituskreemiga ei liialdanud, said endale kena pandaliku päevituse. Päeva pöördeliseimaks sündmuseks võib aga lugeda mu plätu lagunemist, mis oli teravdatud tähelepanu all peaaegu kogu reisi. Iseenesest plätu lagunemine kurbust ei tekitanud, sest tegemist oli igivanade, kuid hoolimata sellest maksimaalselt ebamugavate plätudega, mis hakkasid reeglina hõõruma juba purjeakalt sadama vetsu jõudes. Pigem oli mureks see, kas plätu veel kuidagi jalas püsib, seni kuni uued soetada õnnestub ning kus meie reisi jooksul selleks üldse võimalus avaneb.
Õhtul peale restorani tegime veel Airaga väikese jalutuskäigu mööda mereäärt, et mõned ilupildid teha.
2.päev: Dirhami-Kärdla
Tervel teekonnal nägime vist vaid ühte teist purjekat, kuigi purjetamiseks olid olud ideaalsed. Olime Aivariga vahetustega roolis ning mõnda aega püsis päeva kiirusrekord 6 sõlme minu käes, kuid siis mingi hetk hakkasid Aivari käes numbrid järjest suurenema. Tippkiiruseks õnnestus saada 7,4 sõlme, mis on ka Galene absoluutne kiirusrekord ainult purjega sõites. No ja tulevikus meremehejutte rääkides ümardub ilmselt lõpuks 10-le. :)
Tänu heale kiirusele õnnestus Kärdlasse piisavalt vara kohale jõuda, et alustseks restoranis Briis kena õhtusöök teha ning siis kesklinna shoppama minna - lisaks plätudele ilmnes ka vajadus meigieemaldaja soetamiseks, mida polnud märganud kaasa võtta. Sadama lähedal rannas oli päris palju rahvast ujumas ning vesigi Eesti mere kohta küllaltki soe, kuid me põlgasime ilma liiga jahedaks - kui merel oli tuult just parajalt hea kiiruse jaoks, siis maa peal jahutas pisut liiga palju.
Taas Kärdlas mõned uued huvitavad kohad ning juba käidud teed üle vaadatud, veendusime, et meigieemaldaja hankimisega probleemi pole, aga plätusid küll toidupoest saada ei õnnestu ning muud poed olid pühapäeva õhtul juba tööpäeva lõpetanud.
Sadamasse tagasi jõudes tegime saunaõhtu ning peale seda nautisime veel pardal istudes päikeseloojangut ja jõime tuule käes sooja hoidmiseks rummi. Kajutisse kolides lisandus rummijoomisele ka traditsiooniliselt jalka vaatamine.
3.päev: Kärdla-Kalana
Hommik sadamas oli idülliliselt tuulevaikne, mis tähendas, et pidime mootoriga sõitma hakkama. Esmalt oli see pea olematu tugevusega tuul ka otse tagant, mis tegi olemise meeldiavalt soojaks ning kõik kukkusid kohe päevitama. Seda pidu ei jätkunud kauaks, sest ootamatult pöördus tuul 180 kraadi ning hakkas puhuma otse vastu ning tugevnes 8-10 m/s-le. Purjetada polnud ikka võimalik, sest madalike tõttu polnud kursist võimalik kõrvale kalduda. Ja Aivar pidi veel ka kodukontorit tegema, sest tal oli esmaspäev 22.06 tööpäev.
Õnneks jäi tuul varsti pisut rahulikumaks ning me saime peale Tahkuna tuletorni kurssi muuta, mistõttu taas muutusid olud purjetamiseks väga soodsaks. Tagant lähenev laine sundis küll roolimeest pidevalt rapsima, kuid tegime jälle vahetustega, mistõttu läks teekond taas päris libedalt, kuigi üksildaselt - nägime kogu teekonnal vaid ühte purjekt ning ühte kaatrit.
Kiirusrekordit ei tulnud, kuid oli stabiilselt tempokas minek. Muidu mõõdukas tuul tugevnes taas - nagu vist ka kõigil teistel päevadel - täpselt sadamasse sissesõidu hetkeks, aga kai äärde me ilma liigse draamata siiski saime. Sadamakapten jõudis kohale veidi peale meid. Osutus väga jutukaks ja joviaalseks tüübiks. Temaga pikad jutud aetud, läksime veel lähiümbruse kaunist loodust läbi kammima, sest õhtusöögiks oli pisut vara. Kalana sadam on looduslikult imeilusas kohas ning muidu ka on kogu nn facility väga kena, uus ja läikiv, kuigi vetsud, dushid ja saunad jäävad sadamakaist päris pika jalutuskäigu kaugusele. Aga rõõm on nii ilusas kohas jalutada.
Suurepärast õhtusööki pakub sadama kõrval asuv restoran KalanaÄÄR. Pole mingi überglamuurne koht, kuid mõnusa terrassi ja merevaatega. Merevaade on ka sadama saunast, et meresõitjaile ikka tuttavat tunnet tekitada.
4.päev: Kalana-Sõru
Eelmisel õhtul ilmaprognooside vaatlus kahandas meie optimismi Soome poole pöördumiseks, lisaks poleks Örö saarel keset nädalat restorangi avatud olnud, samas kui Sõru sadamas lubati nii jaanituld kui pidu koos bändi ja muu meluga. Seega asusime soodsas taganttuules Sõru sadama poole teele, et toetada põhjanaabrite asemel hoopis kohalikke väikesadamaid ja söögikohti. Päris pikalt oli võimalik gennakeriga kulgeda.
Mootorit läks vaja alles siis kui meremärkide vahel täppissõitu teha oli vaja. Lisaks meremärkide binokliga jõllitamisele oli võimalik ka juba teisi meresõitjaid jõllitama hakata. Nimelt oli lisaks jaanipeole Sõru sadamas samal päeval ka merepäev ning erinevate jahtidega tehti huvilistele meresõite.
Kohale jõudes saime teada, et Sõrus on lausa 2 sadamat. Puhtjuhuslikult tegin kõne sellele, mis peomelust veidi kaugem ning kus ka vabu kohti oli. Teine sadam muidu on ehk muhedamgi ning tuule eest paremini kaitstud. Aga sel päeval oli see merepäevade tõttu liiga tihedalt täis ja ilmselt oleksime ka jaanipeol pidanud viimased ööunne vajujad olema.
Sellel sadamal, kus me peatusime, tuli kapten küll kaile vastu, aga abikätt ei märganud ulatada, sest jäi mind lihtsalt nagu mingit imelooma jõllitama. Kui tuul meid juba kaist liiga kaugele viltu trügima hakkas, märkas otsa püüda. Igaluhul jätsime lõpuks talle endast kustumatu jälje, sest riivasime ankruga sadamakaid, nii et sealt üks laast lendas. Sadama facility oli ka kummaline - külastajad said võtme, aga teoreetiliselt võinuks samal ajal mõne teise jahi rahvas sisenda, kui ise seal duši all solistad. Ja saunaesine riietusruum oli suurte akendega otse jaanitule platsile. Kuna platsilt nägi rahvas meid ka vetsuuksest sisenemas, siis käisid paljud nõutult ka seda ust kangutamas, kust me oma imelise võtmega priviligeeritult sisendada saime.
Sõru sadamas olid pidustused juba täies hoos. Võtsime Eskobaarist šašlõkid jms hamba alla ning hakkasime põnevusega jälgima populaarseid võistlusi saapaviskes ja tünnihoidmises. Väga põnev ja pingeline. Magustoiduks suundusime purjekale, sest kaasas olid hoole ja armastusega hoitud - või noh, tegelikult lihtsalt kappi ununenud piparkoogid.
Hiljem saime osa rahvatantsust, suurest jaanitulest ja idüllilistest päikeseloojanguvaadetest, samuti sai mingi rahvaliku bändi järgi tantsugi keerutatud. Ühesõnaga, üle hulga aja selline suur meeloluka rahvapeoga jaanipäev.
5 päev: Sõru-Haapsalu
Öösel keeras ilm pisut pekki - tuul hakkas undama ja vihm krõbistama. Koos sellega ka paat kai ääres kõikuma. Õnneks on voodid seinast seinani, nii et keegi voodist välja ei rullunud. Hommikul jõudsime siiski vihma lakkamise ära oodata, kuigi ilm oli endiselt hall ja trööstitu nagu keskmine jaanipeojärgne pohmell. Kõik oli ebameeldivalt märg, aga asjast positiivset nooti otsides võimaldas kanda ka tormipükse.
Tuuleolud olid siiski päris OK, seega saime taas normaalselt seilata. Ilm hakkas ka tasapisi paranema, isegi päike tuli välja. Päeva tippkiirus taas päris hea, kuid rekordile jäi alla.
Teekond erinevate laidude vahel on täitsa maaliline. Ühel laiul paistis täitsa mere kaldal lehm - harilik Eesti musta-valgekirju. Veits üllatav koht lehmale, seega asusime binokliga silmitsema. Pisut jõllitamist ning siis hakkas silm seletama ühe lehma asemel nelja inimest. No ei tasu ikka seista kambas koos inimestega, kes kõik must-valgesse riietatud. Vähemalt nad ise ei tea, et neid lehmaks pidasin, muidu oleksid kindlasti solvunud.
Haapsalus valisime tavapäraseks saanud Grand Holm Marina, kuna seal on kaikohad loksuva laine eest paremini kaitstud. Kuna oli riigipüha õhtu, siis polnud taas lootust plätusid shopata. Ainus eesmärk oli seega restosse prassima minna. Sadamas olevates söögikohtades oli kuidagi väga tühi, seega eelistasime väikse jalutuskäigu teha ning Viigi kohvikus õhtustada. Meie ebaõnneks oli sama plaan vist peaaegu kõigil Haapsalu elanikel ja külastajatel, mistõttu ilma bronnita sinna löögile ei pääsenud. Kõmpisime edasi ja astusime Müüriääre kohvikusse, mis osutus väga heaks otsuseks. Super söögid ning hiljem pardal rummi kõrvale haukamiseks kaasa ostetud rummipallid. Õhtul pidigi pigem kajutis istuma, rummi mekutama ja jalkat vaatama, sest õhtu läks päris jahedaks.
6.päev: Haapsalu-Lohusalu
Tuulevaikus ning mootoriga sõit. Airal oli muidugi hea mugav kodukontorit teha. Meil Aivariga ametlikult puhkus.
Ei meenugi mingeid märkimisväärseid sündmusi. Korraks tõusis tuul ca 3 m/s-le ainult siis, kui sadamasse sisse sõitsime, muidu flirtis terve tee 1 m/s-ga. Lohusalu paistis olevat kõige populaarsem külalissadam. Meid pandi kohalike jahtide vahele, külaliskohad jäid välisturistidele, keda laekus veel hilise õhtuni. Me jõudsime kenasti õhtusöögi ajaks ning meeldivaks üllatuseks oli sel aastal sadama lähistel avatud kreeka pitasid pakkuv nn kiirtoiduputka. Ei mingi gurmee, kuid meremehed ja -naised toidab normaalselt ära.
Päikeseloojanguvaateid saime nautida sadamakailt.
7.päev: Lohusalu-Laulasmaa-Lohusalu (ilma purjekata)
Järgmiste päevade plaanid olid taas mõjutatud ilmaprognoosidest ning seetõttu pigem spontaanselt tehtud. Otsustasime, et järgmisel hommikul magame kaua tahame ja merele ei sõida. Kuna merre ujuma temperatuur ei ahvatlenud, siis tundus fantastiline idee ujuda hoopis Laulasmaa spaas, mis on sadamast kena ca 4 km kaugusel. Teele jäi ka Arvo Pärdi Keskus, seega õnnestus seekordsele purjetamisreisile ka rohkem kultuurihõngu lisada.
Lootsime enne spaad ka veidi rannas päevitada, kuid hoolimata sellest, et päevitajaid jätkus, ei tundund meile paljakskoorimiseks piisavalt soe. Seega spaa-mõnusid nautima. Lõpuks ometi õnnestus ka oma lääbakad plätud uute ja mugavamatega asendada ehk kogu reisi saatnud plätu-probleem lahendada.
Peale spaad tegime kena õhtusöögi restoranis Liiv, seejärel veel väike rummi-shoping kohalikus Selveris ning siis taas ca 4 km nn kodutee ehk matk Lohusalu sadamasse.
8.päev:Lohusalu-Pirita
Kuna ees ootas pigem lühema sõidu päev, siis kohmitsesime hommikul üsna kaua ning saime kohalt alles 11. Pusisime algul purjega, kuigi tuule suund ja laine liialt koostööd ei teinud. Aga oli nii soe, et sai päevitada (isegi veits liiga palju). Kui tuul otse tagant puhuma hakkas, läksime kergema vastupanu ehk mootori teed. Õnneks sai Tallinna lahes jälle kursi paremaks ning tuule kenasti purje, et väärikalt kodusadama poole purjetada.
