Uus kodusadam
Tegelikult oli meil seal aastal valmisolek hooaega alustada
suhteliselt vara: kuna kellelgi jalg kipsis polnud vms, siis saime varakult
põhja värvitud ja muud hooaja ettevalmistused kaldal ära tehtud. Küll aga läks aega laevukese vettelaskmisega, sest
polnud selgust, kus täpselt saab olema meie kaikoht.
Õigupoolest algaski see hooaeg suhteliselt pöördeliste
sündmustega ning hooaja märkimisväärseimaks sündmuseks saab ilmselt lugeda
kodusadama vahetuse ning Aivari saamise Kalevi Jahtklubi liikmeks. Kuna need
protsessid võtsid mõnevõrra aega – pikalt oli ebaselge, kas siis ikkagi jääb jahtklubi
sadamas kaikoht vabaks ning kui juba selgus, et jääb, siis polnud ikka veel
selge, milline. Seega ei saanud ka sissetõstet ära tellida. Lõpuks pandi meie purjekas vette ja kai äärde
täiesti tagaselja – samal ajal kui me Islandil olime. Seejuures uputati veel
ära ka Galene kapteniiste, mille uputajad siiski ise umbes nädalakese julgust
kogudes ja vee soojenemist oodates merepõhjast üles tõid.
Õige hooaja algus venis aga sittade suusailmade tõttu
veelgi, sest suvi ei saanud kuidagi kohalt ära. Esimese väljasõidu (paksudes
jopedes) tegime 8.juunil.
Juuli keskpaigaks oli juba kogunenud tervelt 2 väljasõitu lahele. Õnneks siis jõudis lõpuks ka suvi kohale ning sai hakata tihemini tiirutamas käima. 16. juuli oli esimene kord, kus kannatas pardal jope maha võtta.
Korraks läks isegi vesi Tallinna lahes nii soojaks, et õnnestus
purjekalt ujumas käia. Teist korda
käisin ujumas sadama akvatooriumis (kuigi seal tegelikult ujuda ei tohiks) – aga
oli vaikne hetk keset päeva kodukontoris, keegi jahtidega edasi-tagasi ei
sõitnud ning jäime juurdlema, et mis siis saab, kui sadamas vette plärtsatada.
Nimelt märkasime, et meie läheduses pole ühtegi redelit veest kaile ronimiseks.
Seega ainus variant on ennast kuidagi ujuvkaile vinnata. Seda ma siis testima
läksingi, et kas ikka õnnestub. Liiga lihtne pole, sest veidi ajab selline
võimlemine seal naerma; lisaks marrastasin põlve ära.
Lihtne pole ka minu jaoks selfide tegemine nagu kinnitab juuresolev pilt. Sama õhtu päikeseloojangupilt tuli hoopis parem. Üldse oli see üks meeleolukas väljasõit.
Üks meeldejäävamaid väljasõite oli meil ühel kenal vaiksel kolmapäeva õhtul, kus lahel toimus ka regatt. Tuul jäi aga järjest vaiksemaks, nii et ühel hetkel tuvastasime, et meie kiirus on 0, samal ajal kõiguks meile justkui üks teine peaaegu seisev purjekas vaikselt lähemale ning teadsime, et reeglite järgi peaksime meie talle teed andma. Seistes teed anda oli keeruline, seega tõmbasime ikka mootori käima ja andmise purjetamise osas alla. Vastukõikujad hüüdsid meile vabandavalt, et sorry, me võistleme, mis tundus tuuleolusid arvestades peaaegu et mission impossible. Osad kiiremad olid juba võistlemise lõpetanud, aga siis keset lahte seisma jäänud ja ilmselt lootuse päästva tuule tulekuks kaotanud. Nimelt need olid sellised võistlejad, kellel üldse mootorit peal pole. Igaljuhul ühte mootoriga tulijat (st meie Galenet) nähes nad nähtavalt elavnesid ning hakkasid abi järgi viiplema. Alustuseks võtsime 2 purjekat sleppi, siis korjasime teelt veel kolmanda ning juba sadamamuuli vahelt sisse sõites neljandagi. Nii me siis selle kolonni sadamasse vedasime. Sellist päästeaktsiooni polegi varem läbi viinud, seega olime ise ka üsna elevil ja klõpsutasime hädaliste-konvoist hunniku pilte.
Augusti alguses jõudsime sel hooajal esmakordselt
Naissaarele. Minu endiste kolleegide, nüüdseks lihtsalt vanade sõprade
traditsiooniline purjeretk. Mõnusad olud purjetamiseks ning Naissaarel
grillimiseks-chillimiseks, kuid kehvad ujumiseks, kuigi 6-st inimest 4 ehk kõik
peale kapteni ja kapteniproua käisid ära. Erinevatel hinnangutel varieerus
veetemperatuur 15-st 18-ni. Esimene number tundus mulle pigem usutavam, samuti
Ranno öeldud repliik „Ei soovita“, ei
suurendanud entusiasmi.
Kuigi mingi hetk tundus juba täiesti ebatõenäoline sel suvel ka mingi pikem, ööbimisega väljasõit teha, siis 9.augustil Haapsalu-kandis toimuv juubelipidu koos suhteliselt viisaka ilmaprognoosiga terveks nädalavahetuseks andis meile hea põhjuse pikem purjeretk ette võtta. Või nagu ma kellelegi kommenteerisin – bensiini hind on nii kalliks läinud, et ei raatsi autoga Haapsallu sõita, vaid läheme purjekaga, et veidi optimeerida. Et laupäeva õhtul õigeaegselt peole jõuda, startisime neljapäeval kohe tööpäeva lõpus ehk kell 17 oli sadamast väljasõit. Kuigi erinevad ilmaprognoosid olid näidanud üsnagi tugevat tuult – 7-8 m/s, siis tegelikkus kujunes mõnevõrra hullemaks. Pigem oli 10-12 m/s ja veel täpselt vastu ka. Suhteliselt lühikest aega proovisime purjetada, aga kuna nikerdasime lihtsalt kord ühtepidi täiesti vales suunas, siis jälle teises, kuid sama vales suunas - seejuures ka mitte kuigi kiiresti, sest suurtel lainetel ukerdamine tõmbas kiiruse ka maha -siis otsustasime ikkagi mootoriga sõita, et enne pimedat Lohusallu jõuda. Suuna saime õigeks, aga ca 2m kõrgune vastulaine ei võimaldanud kuigi head kiirust arendada. Lisaks lendas iga natukese aja tagant ämbritäis vett kaela. Sellistes oludes ei jäänud muud üle, kui ebaelegantselt veini otse pudelist juua, sest pokaal oleks olnud väga kähku täis kaheldava headusega veini-merevee kokteili. Lohusallu jõudsime suht napilt enne, kui issanda päike looja läks ehk ca 21.30. Lohusalu sadama suur pluss on muidugi see, et ta pea igasuguse tuule, sh sel päeval puhunud läänetuule eest väga hästi kaitstud on, seega sadamas olime juba nagu vanajumala seljataga. Tegime väikse sauna, väikse rummi ja siis juba magama, sest pikk loksumine oli kõik üsna ära uimastanud.
Järgmise päeva ilmaprognoos oli selline, et vara ärgata polnud mõtet – hommikupoole 10-11 paiku pidavat äike tulema. Taevas luusisidki ringi mustad pilved meist ühel ja teisel pool ning igast suunast kostis kahtlast kõminat. Aivar ja Aira said kodukontoris tööd teha, minul oli juba puhkus ehk et sain koos naaberpurjeka Rootsi vanapaariga silmitseda pilvede liikumist, uurida äikesekaarti ning ilmaprognoosi update’e. Lohusalus paistis päike, nii et püüdsin isegi pisut päevitada.
Ca 11 paiku hakkas tunduma, et äike Lohusalus jääb ära ning sel suunal, kuhu meil vaja minna, tundus ka väljavaade juba päris hea ja madala riskiga. Asusime teele, kuigi Rootsi vanapaar vaatas meid ilmselt mõttes nooruse uljuse üle pead vangutades. Korraks saime lühikese sahmaka vihma (tavalist, mitte äikest), kuid siis läks ilm mere kohal igati kenaks, samas kui rannikut mööda kolasid jätkuvalt sünged pilved ringi.
Tänu külaliste vähesusele saime ka privaatsauna broneerida
ning eriti tore oli saunast meres ujumas käia, sest vesi oli Dirhamis
meeldivalt soe. Ka õhtul oli veel päris kena õues istuda.
Järgmisel päeval enam äikesepilvi jõllitama ei pidanud, kuid see-eest jätkus jõllitamist Voosi kurgus meremärkide märkamiseks. Purjetada väga pikalt ei saanud, sest 1. Voosi kurgust purjega läbi sõitmine tunduks kahtlane ettevõtmine ning 2. oli lisaks ka tuul taas risti vastu. Hoolimata sellest jõudsime Haapsallu juba ca 14.30, seega jäi rahulikult aega punast nina puuderdada ja peoriided selga panna. Enne 16 hakkasime vaikselt sadamast kesklinna jalutama, et koos sõpradega Haapsalust Topusse sõita.
Seal magamistuba valides oli esimene mõte ikka merevaatega tuba võtta, aga siis taipasime, et oleme viimastel päevadel merd piisavalt näinud, ning see ei ole veel kõik – järgmisel kahel päeval näeb seda taas hommikust õhtuni. Ilmaprognoosid ei lubanudki meil peol kella 5-ni hommikul jaurata, sest eesmärk oli pühapäeval võimalikult vara Haapsalu sadamast startida, et jõuaks samal päeval Lohusaluni ning esmaspäevaks jääks veidi lühem sõit, sest esmaspäevane prognoos ei olnud just idülliliselt kaunist purjetamist tõotav. Õnneks pühapäeval olid olud head. Saime kell 10 juba kohalt ära ning liikusime heas tempos. Kuna oli enam-vähem taganttuule kurss, siis läks ka nii soojaks, et sai pardal päevitada.
Ja kui tuul purjetamiseks ebapiisavaks muutus, siis lisasime mootoriga hoogu juurde. Kuna tuul ka veel soodsas suunas purjesse puhus, siis saime üle 8 sõlme kiiruse kätte. Lohusallu jõudsime veel täitsa mõistlikul ajal, et pardal õhtusöök vaaritada ja saunaski käia. Peale traditsioonilist rummi vara magama, et saaks esmaspäeva hommikul juba kell 7 otsad lahti, sest päeva peale lubati tuule tõusu väikseks tormipojaks. Suhteliselt tugev tuul, seejuures esialgu soodsast suunast oli suureks abiks – saime ainult purjedega üle 7 sõlme kätte. Hoolimata sellest pani Tallink ikkagi mööda.
Kapten käis vahepeal taas kodukontoris istumas, abikapten möllas roolis. Peale Paljassaare tippu Pirita poole pöörates aga enam purjedega normaalset tempot hoida ei õnnestunud, sest tuul keeras täpselt taha ja kiirus kadus ära, läks lihtsalt laperdavate purjedega küljelt küljele kõikumiseks. Võtsime purjed maha ja tegime viimase jupi sadamasse mootoriga. Õnnestuski jõuda enne kui tuul tugevamalt vuhistama hakkas. No vuhistas juba ennegi, aga siiski veel piisavalt leebelt, et sadamas normaalselt manööverdada õnnestus. Kokkuvõttes õnnestunud ja meeleolukas merereis hoolimata heitlikest ilmaoludest. Võib öelda, et saime vett ja vilet (lasta), samas ka veini ja päikest, rummi ja präänikut.
14.08 olime aga kõvemad purjetajad kui avamerepurjetamise
MM-il osalenud. Sel päeval jäeti võistlussõidud
liiga kehvade olude tõttu ära, kuid meie oma seltskonnaga võtsime õlled-veinid
kaasa ja sõitsime ikkagi õhtul välja, et
pardal juttu puhuda ja hiljem päikeseloojangut nautida. Märkimisväärselt pikka
distantsi me ca 2,5 tunniga läbida ei suutnud, kuid siiski liikusime vaikselt
edasi hoolimata ca 2 m/s puhunud tuulest, tõestades, et kõvemad tegijad
suudavad ka ilma tuuleta purjetada. Sadamas oli õhtul muhe melu, bänd laval mängis ja wc-s järjekord lookles. Kuna
järgmisel päeval ootas ees tööpäev, siis osalesime vaid wc järjekorras;
tantsule ei jäänud.
