Jaanipäeva purjeretk oli sel aastal pigem ebatraditsiooniline või võib ka öelda, et uudne formaat. Kuna kehvapoolsed ilmaprognoosid ning Aivari mitte veel sportimist, sh tõsimeelset purjesporti võimaldav jalg ei lubanud nädalast merereisi plaani võtta, regasime ennast kolmepäevasele eskaadrisõidule Soome, jättes endale võimaluse viimasel hetkel veel ka ringi mõelda. Kuna aga ilmaprognoose päev-päevalt pigem paremaks kõpitseti, siis mingit põhjust ringi mõelda ja minekust loobuda ei tulnud. Eskaadrisõit toimus Lennusadama purjetajate eesvedamisel, väidetavalt ka juba väikestviisi traditsioonina ehk et oli juba kolmas kord eestlastel kambakesi ehk suurema armaadaga jaanipäeval Soomet vallutama suunduda.
Niisiis startisime meie laupäeval 22.juunil varavalges, st mõni minut enne 9-t Piritalt, ülejäänud jahid Lennusadamast ka ca 9 ning kuskil merel pidi üritama sappa saada ka nn Neeme-mees. Mõned osalejad olid aga juba eelmisel päeval ees ära läinud, aga Soomes jõuguga ühinemas, kokku vist 11 purjekat.
Me üritasime alustuseks kohe teistele ennast tõsimeelsete purjetajatena näidata, nii et kohe, kui tuul korraks juukse lehvima pani (mitte Aivaril), tõmbasime purjed üles. Esialgu isegi saimegi purjega enam-vähem normaalselt edasi, nii et sisuliselt püüdsime nn peagrupi kinni. Siis aga sai selleks päevaks tuule limiit läbi ja pidime ikka - purjed küll väärikalt lehvimas - mootoriga tempot juurde lisama. Sellega kippusime küll pigem gruppi seljataha jätma, aga kui liiga palju ette jõudsime, proovisime jälle purjetada (mitte liiga õnnestunult, aga siin ei saa süüdistada meie enda küündimatust, vaid tuuleolusid). Olematu tuule plussiks oli muidugi sile meri, seega saime rahulikult veini/õlle rüübata. Igaljuhul läks ca 9h merel nagu niuhti, ilmselt suuremalt jaolt tänu järjest lõbusamaks muutunud seltskonnale. Tõestasin ennast ka suurepärase selfitegijana :D
Niisiis jõudsime Jussarö saare sadamasse palju enne pilkase pimeduse saabumist (jaanipäeva ajal polegi tegelikult eriti lootust), kuigi sadam oli juba suht täis. Kuna me ise veel päris täis ei olnud, samas siiski piisavalt julgust võtnud, pressisime ennast vööriga lihtsalt kahe teise eestlaste purjeka vahele nö poordi, nii et maale saime ainult üle teiste purjekate. Aga meil läks selline olematule parkimiskohale sildumine siiski väga libedalt, palju pingelisem oli jälgida pisut peale meid saabunud saksa meeste jahti. See oli ikka korralik action. Aga lõpuks lahenes kõik kõigi jaoks vigastusteta.
Põnev meelelahutus nähtud, võttis abikapten koka rolli ja vaaritas meeskonnale kukeseenerisotto. Olime küll Jussaröl enne käinud, sh läbi teinud kõik sealsed matkarajad, aga otsustasime ikkagi peale korralikku kõhutäit ka lühema matka ette võtta, sest Ints oli siiski Jussarö esmakülastaja. Vähemalt oskasime seekord mõttetut võpsikut vältida ning peale väikest eksirännakut private territory suunas, leidsime üles kaunite vaadetega rannikuraja.
Varane ärkamine, mõõdukas matk, linnainimesele harjumatult terve päev värskes õhus ning mõned dringid tekitasid aga juba varakult nii hea une, et sel õhtul me sauna ei jõudnudki, kuigi mõnede purjekate meeskonnad ikkagi käisid vist.
Ega öö tegelikult liiga hästi ei möödunud. Öösel tõusis tuul, nii et meil hakkas kõrva ääres laine laksuma ja und häirima. Prognoositust suuremaks tõusnud tuule tõttu otsustaski meie merematkaseltskond esialgse programmi ära muuta ning teha lühem distants ning rohkem saarte vahel. Niisiis otsustati Elisaari sadama kasuks. See oli see sisuliselt heinamaade vahel asuv sadam, kuhu me eelneval Soome-visiidil minna ei julgenud, sest merekaart näitas seal madalamat vett kui meie purjeka süvis. Õnneks oli seltskonnas piisavalt neid, kellel meist suurema süvisega purjekas (loodad, et ees sõites tõmbavad su jaoks vao mutta sisse) või siis pigem kogemus samas sadamas käimisega, mis kinnitas, et tegelikult on sügavust piisavalt ka meist suuremate jahtide jaoks.
Plaan oli sõita in corpore, eesti lippude lehvides. Niisiis hommikul sadamast välja sõites tuli alustuseks sadama ees vaikselt tiirutada ja oodata, kuni kõik kaptenid peldikus käidud või pudru söödud saavad (vastavat infot edastati kas raadioside või messengeri kaudu)
No igaljuhul oli lõpuks vaatepilt päris väärikas ning liikusimegi terve tee enam-vähem kolonnis.
Purjetada sai sel päeval mõõdukalt, sest peagi jõudsime pigem nagu jõele, kus tuul ka veel täpselt otse vastu puhus. Sissesõit Elisaari sadamasse meenutas aga pigem kraavi kui jõge.
Aga sadam ise on väga suur, samas väga idülliliselt kaunis
Just sadamasse jõudmise hetkel tugevnenud külgtuule tõttu jõudis meie sildumiskoha valik pidevalt muutuda - olime pidavalt kahe vahel, kas läheneda vööriga või ahtriga - seega sebisime kolm korda otsi ringi, aga noh, hea praktika kogu meeskonnale.
Kohale jõudsime juba nii vara, et peale niisama päevitamist ja dringitamist otsustasime matkarajale minna. Samas oli ilm nii palavaks läinud, et alustuseks plaanisime ujuma minna. Leidsime rannakese, koorisime paljaks ja ma jõudsin lausa põlvini vette, enne kui ujumisplaan enam liiga hea ei tundunudki. Aira ja Ints olid vähem külmavaresed ja käisid ära, päästes Eesti rahva memmeka staatusest. Minu puhul ilmselt jäi pealtnägijaile arusaamatuks, miks oli jalgade pesemiseks vaja end uikariteni paljaks võtta.
Matkaraja alguses pääses napilt meie talla alt rästik, nii et mõnel juba selle peale entusiasm selle matka osas langes. Kui edasine rada ka just imekauneid vaateid ei pakkunud, otsustasimegi hoopis tagasi pöörduda ja taas purjeka peal endale õhtusöök vaaritada. Kuna suurem osa seltkonnast oli juba teadlik, et koht pakub soodsaid tingimusi grillimiseks, siis õhtul hiljem koguneti grilliplatsile grillima, jutte vestma ja isegi laulma. Selgus,et seltkonnas on mees kitarriga ning ühendkooride väärilised lauljad. Igaljuhul tõestasid eestlased Soomes taas end kui laulurahvas, paljuski tänu sellele, et me kaasa ei laulnud. Muuhulgas tuli esitamisele laul, mis sobiks hästi eesti purjetajate hümniks - Jäävabaks Eesti meri. Väärt leid. Samas ei paindunud vist ühegi purjetaja keel laulma laulu, et tuulevaiksel ööl tuulesuund on nord.
Grilliplatsilt liikusime edasi saunatama. See saun oli küll üsna askeetlik, aga veidi puhtamaks ikka sai, lisaks ka sooja sisse. Sauna ees jätkus nii laul kui põnevad jutuajamised/purjetamiskogemuste vahetamised.
Hämaruse saabudes suundusid kõik oma purjekatele, me süütasime seal jaanipäeva puhul nn IKEA tuled, panime tossama sääsepeletaja ning võtsime ette purjetamistrippide traditsioonilise rumm+kaneelikõrvake kombo. Loodetavasti liiga kõvasti naeru ei lõkerdanud ja varem magamaminejate und ei rikkunud - ehk saame ikka kutse samale üritusele ka järgmisel aastal, mitte ei blokita ära kui kuradi-lällajaid.
Kuna Ints pidi 24.06 õhtul tööle jõudma, et ilmateade tele-eetrisse jõuaks (järeldasime, et on ilmapoisiks degradeeritud), siis pidime startima hommikul varem kui ülejäänud puhkepäeva nautiv seltskond viitsis.
Varem stardi probleemiks osutus see, et erinevalt hiljem tulijatest meil tuult polnud. Nautisime siledat merd ja mootorimüra enamuse teest. Mõned korrad proovisime ajaviiteks ka purjed heisata, aga enam-vähem normaalse tempo saime purjega alles Tallinna lahes, varem piirdus kiirus valdavalt 0,0-ga. Aga noh, mis sa pikal teel ikka peale veini ja õlle libistamise muud teed, kui rullid purjesid lahti-kokku. Kohale jõudsime kenasti nii, et Ints õigeks ajaks tööle sai (saatis meile fototõestuse).
Kokkuvõttes oli väga äge üritus, jäime rahule, et otsustasime eskaadrisõidu kaasa teha.
Samal nädalal võtsime veel ka puhkuse/purjetamispäeva reedel, kui oli ilmselt selle suve kõige soojem ilm. Tegime spontaanse väljasõidu Naissaarele, et liha grillida ja ujumas käia. Sel päeval oli purjetamine tõesti nagu Vahemerel, isegi külmavaresed istusid peale ujumist pardal märgade uikaritega ja ilma kananahata.
Nii et hoiame traditsiooni ja käime jaanipäeva paiku merel nii palju kui ilm vähegi võimaldab.