Traditsioone tuleb hoida, seega olime juba aasta alguses puhkust planeerides jaanipäevanädala purjereisiks kavandanud, kuigi tundus järjest ebatõenäolisem, et juba neljandat aastat jaanipäeva paiku ilmaga joppab, sest on ju ajalooliselt olnud jaanipäev tuntud kui vihma käes konutamise või lõkke ääres lõdisemise püha. Aga säilitades mõõdukat optimismi tegime hoopis varasemast veelgi ambitsioonikama reisiprogrammi - võtsime eesmärgiks jõuda välja Ruhnu (kontrollida seal üle karu olemasolu) ning sealt ka tagasi kodusadamasse, eelistatult ilma äiksestormide kätte jäämata. Seega keskmised igapäevased distantsid pikemad kui kunagi varem, testimaks, kas magu, kops ja maks peavad vastu või läheb kops üle maksa, magu üle kopsu vms.
Päev 1: Pirita-Dirhami
23.juuni varahommikul ehk 8.45 olime juba Pirita sadamas, ning väljasõit täpselt kell 9.00, nii nagu plaan ette nägi ehk et saksa täpsus tuntud headuses. Esimese päeva marsruut oli juba varasemaltki korduvalt läbitud Tallinn-Dirhami ehk 46 nm. Sai vahelduva eduga vastavalt tuuleoludele nii kenasti purjetatud kui tõhusama kiirusega mootoriga sõidetud, sest head sõbrad olid lubanud Dirhamisse meiega koos jaaniõhtut veetma tulla ning kella 19-ks oli meil Dirhami kalakohvikus laud bronnitud. Üldiselt möödus teekond üsna sündmustevaeselt ja üksildaselt - teisi meresõitjaid kuigi palju ei näinud, kuigi igavuse peletamiseks pidevalt binokliga jõllitasime. Meretuul sundis ka ikka vaatamata muidu suht soojale ilmale joped selga ning rummi rindu tõmbama, nii et mõni juba muretses, et ei saagi pruuniks teiseks juuliks ja mõni muretses, et sai ehk liiga palju valget veini kaasa ostetud. Dirhami sadamas valitses siiski suvi, ehk et külm vein ja õlu olid igati asjakohased. Õige pea jõudsid kohale ka mööda maad tulijad, nii et suundusime kambakesi restosse prassima ning kapten sai hambusse ammu ihaldatud haugikotleti.
Hiljem istusime purjeka pardal, süütasime eelnevalt kokku nikerdatud IKEA tulukesed ning sattusime sellisesse jutu- ja võtuhoogu, et ei viitsinud isegi rannal süüdatud jaanituld lähemalt kaema minna ning ka magamaminek jäi hilja peale. Öökülalised oli võimalik pardale magama mahutada, nii et saime koos veel ka hommikusööki nautida.
Päev 2: Dirhami-Sviby
Sel hommikul saimegi endale lubada pikemalt molutamist kohaltvõtuga, sest ees ootas vaid tühine 24 meremiili pikkune sõit Dirhamist Vormsile Sviby sadamasse. Vormsil olime korra juba ka eelnevalt käinud, seega vaatamisväärsus nr 1 ehk kuulus rõngasristidega kalmistu oli meil üle vahitud ja üles pildistatud. Pisut ekskurseerimist ikka oli ka selleks korraks plaanis, aga tundus, et võime lubada seda, et loksume valdavalt purjede abil edasi. Ja loksuda sel etapilt tõepoolest tuli. Tuul tõusis päeva jooksul 8 m/s-le ning laine kuni 1,5 meetrini visuaalsel vaatlusel. Tempo püsis tänu sellele muidugi hea, nii et Svibysse jõudsime vist juba umbes 15 paiku. Kohale jõudes ilmnes, et Svibys on suhteliselt loll sadamakai - vanarahvalt teame kõik ütlust, et targem annab järele ning targaks osutus seekord meie lipuvarras, mis kai äärde sõites perfektselt kaist mööda ei mahtunud ning kai asemel ise järele andis. Tagasi installeerida teda ei õnnestunudki, mistõttu edasise reisi sõitsime salapäraselt, oma identiteeti varjates ilma liputa.
Alustuseks tegime väikse siesta, seejärel minek jalgrattarenti, et 5 km restorani Krog nr 14 vändata ning peale sööki leida endas entusiasmi tiir mööda saart ringi sõita ja mingeid majakaid vahtida. Krog-is, kapteni pettumuseks, oli nende imeline kalasupp otsa lõppenud, mistõttu võtsime in corpore veiselihahautised, mis vähemalt minu jaoks osutus selle reisi suurimaks gulinaarseks hitiks ja ega teistelgi midagi kriitilist öelda polnud, lihtsalt mõni on eriti kirglik Dirhami haugikotleti austaja.
Paarist klaasist veinist saadud entusiasm sundis ikka peale õhtusööki saart avastama minema ning sundisin kaasa veerema ka mõne vähementusiastliku meeskonnaliikme. Vähemalt selles leppisime kokku, et püsime valdavalt asfaldil, kuna ikka veel oli eredalt meeles see piin, mida valmistas eelmisel külastuskorral üks pikem kruusatee. Teel läbitud külakesed olid nunnud, küll aga ei suutnud kuidagi leida teed nende majakate juurde, mis ekskursiooni peamiseks sihtmärgiks olid võetud. Kärutasime isegi oma lubatust murdes mingi kruusatee läbi ja jõudsime rannale umbes seal, kus kaardi järgi majakas pidanuks olema, aga nägime ainult üht veidrat lagunenud tornikest, mis majaka mõõtu kuidagi välja ei andnud.
Tekkis igaljuhul kahtlus,et neid majakaid ikka polegi seal. Alles päevi hiljem merelt Vormsi suunas vaadates veendusime, et ikkagi on, aga maad mööda liiklejate eest on nad küll miskipärast väga hoolikalt varjatud. Näis kas mõnel aastal saab meie purjereisi teemaks Vormsi majakate otsingul või siis oleme lootusetult alla andnud ja hoiame edaspidi Vormsist pettunult eemale.
Majakate asemel nägime hoopis metsseakarja, kui need meie lähenedes otse tee kõrval raginal põõsastest püsti hüppasid ja jooksu pistsid. Õnneks mitte meie suunas vaid vastassuunas, muidu oleks meie reaktsioon olnud oluliselt dramaatilisem, kui lihtsalt 'Appikene' öelda. Pildi tegemiseks olime siiski liiga kangestunud.
Sviby sadamast veel rääkides, siis võrreldes üleeelmise suvega on sadamat suuremaks tehtud, eelkõige siis kaikohtade arvu silmas pidades. Muus osas on areng olnud tagasihoidlik - jätkuvalt vaid üks dušš kogu sadama peale, nii et keegi tuleb ikka ukse taha kangutama, samal ajal kui ise seal solistad. Kuna sadamas eriti aktiivset elu õhtul polnud, siis arvasingi, et juba Aivar kannatamatult linki logistamas ning hõikasin, et mis märatsed seal ning tõmbasin hooga ukse lahti (olin siiski juba rätiku jõudnud ümber panna). Nägin veel vaid kabuhirmus põgenevat ja midagi pobisevat Rootsi härrasmeest. Ahjaa, see areng on siiski toimunud, et keset ööd saab ka nüüd viisakas vetsus käia, aga kuna seegi on üks, siis nii õhtul kui hommikul õnnestub sinna vaid oma seltskonnaga looklev järjekord moodustada.
Päev 3: Sviby-Kõiguste
Hommikul oli meil aga väljasõiduga suht kiire - startisime juba enne 9-t - kuna ees ootas 53 nm Svibyst Kõiguste sadamasse Saaremaal. Eelmise päevaga võrreldes väga tagasihoidlike tuuleolude tõttu olime sunnitud ka üksjagu mootoriga sõitma, et kohale jõuda enne ööd või isegi järgmist hommikut, nagu aeg-ajalt kohalejõudmise prognoos näitas. Vormsilt Saaremaale sõites tuleb laveerida ka praamide vahel, nii et seda on samuti kindlam tunne teha mootoriga sõites, mitte lootes, et jumala abiga tuleb piisav tuul, mis praami eest putku saada aitab.
Aga samas oli pikal teel ka häid purjetamistingimusi, muuhulgas saime kulgeda vaikselt saadetuna liblikaparvest. Ei teagi, kust nad keset merd välja ilmusid ja miks nad meid nii pikalt jälitasid. Mõnevõrra õnnestus juba päikestki võtta, rääkimata sellest, et külm vein ja õlu rummist populaarsemaks muutusid. Väike jama juhtus ka - purjeid maha võttes ilmnes, et üks purjeliist oli otsapidi välja tulnud ning muutis groodi kokkukerimise võimatuks. Kapten pidi seda siis ise mehejõuga lahendama minema, samas kui senine kapteniproua pidi võtma värske proua kapteni rolli ja kindlakäeliselt kurssi hoidma piirkonnas, kus pea igal samul varitsevad salakavalad madalikud. Jälgisin muidugi esmajoones, et purjekas vastu tuult oleks, et üldse saaks selle purjeliistuga möllata. Kui siis Aivar küsis, et ega me veel madalikule sõitma ei hakka ning pilgu kaardile viskasin, teatas proua kapten reisijate meelehärmiks, et ta ei saa hetkel midagi aru. No ma saan aru - pole reisijate jaoks just julgustav, aga kokkuvõttes olukord lahenes meie jaoks soodsalt - nii purjeliistu kui madalike probleem sai korrektselt lahendatud ja sobivalt õhtusöögi ajaks jõudsime Kõiguste sadamasse.
Kõiguste oli meie jaoks uus ja huvitav sadam, ning ootused olid selles mõttes üsna kõrged, et eelmisel aastal hääletati see paadiomanike poolt Eesti parimaks väikelaevasadamaks. Esmamulje oligi kohe väga hea, sest asukohast tulenevalt on ta tuule ja eriti laine eest päris hästi kaitstud. Lisaks aitasid sildumisel nii sadamakapten kui tema tuttav mees kõrvaljahilt. Sadama suureks plussiks on ka see, et sealne restoran/baar on avatud igapäevaselt, pakub häid toite ja kauneid vaateid nii avamerele kui sadamale. Igaljuhul kees sadamas mõnus elu vaatamata pühadejärgsele pühapäevaõhtule.
Peale õhtusööki võtsime viimast ka sadama heatasemelisest facility'st - läksime sauna. Kuna kuumaks oli köetud vaid meestesaun, said kõik koos seal käia - ilmnes isegi, et naiste saunas on sinna shortcut, mitte ei pea tungima läbi meeste pesuruumi (mida me Airaga korra siiski tegime - kuigi ühtegi paljast meest kahjuks või õnneks nägemata). Kokkuvõttes tõesti sadam, mille hääletaks ka ise esimeseks.
Päev 4: Kõiguste- Ruhnu
Uut nädalat alustasime nagu tavalist esmaspäeva äratusega 7.30, et jõuda võimalikult vara Ruhnu, kuhu meil kamba peale ligi 150 eluaasta jooksul polnud kordagi õnnestunud jõuda (mitte et oleks üldse üritanud). Distants Kõiguste ja Ringsu sadama vahel 37 nm. Hommik nii tuulevaikne, et pidi ikka mootori abil kohalt ära ja hoo üles saama. Huviga jälgisid meie tegevust ka hülged. Mõne aja pärast avastasime, et internet on läinud, seejärel kogu telefonilevi sõltumata operaatorist ning tagatipuks läksid lolliks ka purjeka tehnikaseadmed, muutes iseseisvalt ära nii mõõtühikud kui lausa kellaaja. Tundsime, et oleme kas avamerel või siis Ruhnu mõjualas. Päeva peale tuuleolud paranesid, nii et saime üles ka purjed. Ja mida lähemale Ruhnule ehk siis Eesti mõistes ju peaaegu lõunameresaarele, seda kuumemaks ilm läks, ehk et päikest võtta sai juba täiel rinnal. Täpselt öelda ei oskagi, mis kell Ruhnu jõudsime, igaljuhul oli alustuseks parim plaan võtta ratastega suund mõnele rannale, et teha selle hooaja esimene suplus meres. Alustuseks siiski ka sadamast. Kuna telefonilevi tuli enne Ruhnut tagasi, saime sadamakaptenit oma tulekust ette hoiatada. Kuna arvasime, et Ruhnu sellise kauge eksootilise saarena eriti külastatav pole, siis lootsime muidugi, et meie saabumiseks on terve saare rahvas rahvariietes ja sooja leivaga kaile meid vastu võtma üles rivistatud. Tegelikult ütles isegi kapten, et ta ei jõua meie saabumiseks sadamasse, sest auto on katki. Siiski ilmnes, et ta oli kas siis jalgrattaga või jooksujalu endast parima andnud ja oli meil korrektselt kai peale vastas ja abikätt ulatamas. Leiba ja rahvariideid muidugi polnud. Sest selgus, et Ruhnu on üllatavalt popp koht - sadamas oli päris palju purjekaid, kõik puha külalised, nii Eestist kui välismaalt. Õnneks on sadam nii suur, et koha saamise pärast vist muretseda pole vaja. Sadamast on võimalik jalgrattaid rentida, vist isegi takso võtta (kuigi ei kujuta ette, kaugele sellega jõuab), suht korralikes vetsudes ja duširuumides käia (probleem siiski sooja veega, mis reitingupunkte kohe maha tõmbab), soovi korral sauna lisatasu eest rentida (ei testinud). Kella 18-st avatakse sadamaresto Yljes, mis igati tasemel. Probleemiks vaid terrassile tehtud pääsukesepesad, mistõttu väga ei julge seal istuda, sest laualt on näha, mis juhtub, kui taldrik või klaas lennuteele jääb. Kolisimegi söögi ajaks maja seina äärde, kus pääsukesepesi polnud.
Aga tuleme tagasi meie saareekskursiooni juurde. Peale sildumist rentisime rattad ja suundusime alustuseks ranna, mitte karu otsingutele. Selgus, et Ruhnu on üks paganama suur liivahunnik - nii kui keerad kõrvale sadama ja külakeskuse vaheliselt asfaltteelt, sipled liivas ning oled sunnitud paljudes kohtades jalgratast käekõrval trügima. Enne randa tulid veel ka suured liivaluited, et oleks veel raskem seda va ratast läbi liiva lükata.
Aga ponnistus tasus end ära - vesi oli mõnusalt soe, nii et sai suht kaua solberdada. Õnnestus leida ka selline koht, kust ilma vetikates või adrus müttamata vette pääses. Viimane ei tundugi liiga lihtne, nagu Airaga järgmisel hommikul veendusime. Adru ja sellega kaasnev hais paljudes kohtades ongi Ruhnu miinuskülg. Muidu on saar idülliline, vaatamata sellele, et rattaga sõita jube raske on. Rannast üle luidete külasse turnima hakates tulid teel vastu ka sõbralikud kohalikud ja küsisid, kas oleme Ruhnu karu juba näinud. Muidugi polnud meil mahti olnud liivas rüseledes metsa poole vaadata, aga just sealsamas raja kõrval metsatukas üks kena karu vastu vaataski.
Karusse oli selgelt investeeritud hunnik pappi - sõna otseses mõttes. Aga õige nurga alt vaadates paistis nagu päris. Elusuuruses vist ka. Igaljuhul sai reisi peaeesmärk - Ruhnu karu nägemine - sel hetkel täidetud. Teine eesmärk oli ära näha Eesti vanim puukirik. Jõudsime juba külla ning asfaldile, aga kiriku nägemiseks tuli ikka jälle safari ralli ette võtta. Aga nähtud ta sai ja täitsa äge oli. Kõrvale ehitatud uus kirik oli paraku tellingutes ning renoveerimises. Üldse paistis Ruhnu silma aktiivse kinnisvaraarendusega - lisaks kirikule käis uue kiirabi/päästehoone ehitus ning lennuvälja arendus.
Muuseumid olid esmaspäeviti suletud, nii et talumuuseumi saime vaid väljast näha.
Niisiis oli meie kolmandaks suureks eesmärgiks leida mõni avatud suveniiripood, sest nii eksootilisele saarele ei pruugi elu jooksul rohkem sattuda. Galapagoselt ostsin ka külmkapimagneti, kuigi ma neid muidu ei kogu, seega tundus õiglane, et teiselt sama eksootiliselt saarelt ka midagi mälestuseks osta. Olime juba peaaegu terve küla läbi sõitnud, suuna sadamasse võtnud ning kaotanud lootuse suveniire hankida, kui Aivar silmas põõsaste vahel silti Suveniirid. Keerasime viuhti põõsaste vahele ning silmad lõid särama suveniiriletti nähes - klaasid, kruusid, moosid, külmkapimagnetid jne. Ainult müüjat esmapilgul ei paistnud. Õnneks ei jõudnud veel muretsema hakata, kui meeldiv härrasmees kodumajast välja astus ja tooteid tutvustama asus. Isegi kodutehtud viinamarjaveini saime degusteerida. Ja ihaldatud suveniiriostud ka tehtud. Ühesõnaga Ruhnu visiit 100% õnnestunud.
Õhtul sadamas oli ka mõnus sadamamelu, Aivar istus päris pikalt kõrvalpurjeka kapteni ja ühe kohaliku mehega juttu puhudes.
Päev 5: Ruhnu-Varbla
Järgmisel hommikul meil kuhugi kiiret polnud - kapten tahtis peale õhtust jaurmist veidi rohkem magada ning meil Airaga polnud midagi veidi rannas vedelemise vastu. Samuti oli tuul hommikul päris tugev, mistõttu poleks ka kõige mugavam olnud sadamast välja sõita. Startisimegi vist alles 11.30. Ees ootas 42 meremiiline distants Ruhnust Varblasse. Tuul jäi järjest vaiksemaks, seega ilm soojemaks, nii et ega pardal suurt midagi peale päevitamise ja veini/õllejoomise teha polnudki. Internetis ju ka taas surfata ei saanud, sest olime kas Ruhnu mõjualas või avamerel. Varblasse jõudsime seekord ilma ilmaga rinda pistmata - polnud ei tormi ega äikest. Sadamas oli ka rahulik - üksikud külalised, aga kuna resto oli suletud, siis kõik olid oma purjekakatele tõmbunud. Sadamatasu maksmas käies sain küll infot, et hoolimata sellest, et resto suletud on, võiksid nad meile ahvenat vaaritada, aga loobusin pakkumisest, kuna 2/3 meist poleks seda piisavalt kõrgelt hinnanud, seega maitseeelistus kaldus pigem kaasasolnud Tactical Foodpack valmistoidu poole. Oligi põnev degusteerimine ja peab tunnistama, et igati maitsev valmistoidu kohta.
Ega muuks väga enam sel õhtul aega jäänudki - väike traditsiooniline unerumm sisse ja vara magama, sest järgmisel hommikul tahtsime võimalikult vara startida, teadmata mis suunas. Või noh, esimene eelistus ehk programmi kirja pandud sadam oli Haapsalu (39 nm Varblast), aga ilmaprognoosid ähvardasid äikesega. Nii me siis nii õhtul enne magamaminekut, hommikul kui juba Haapsalu suunas purjetades pidevalt vahtisimegi erinevaid ilmaprognoose, äikesekaarte jne, et kas, kus ja millal see äike siis ikkagi tuleb, ning kas peaks Haapsalu asemel suuna hoopis Hiiumaale või Vormsile võtma, lühikese Virtsu otsaga piirduma vms.
Päev 6: Varbla-Haapsalu
Alustuseks hoidsimegi mootoriga tempot, sest ilmaprognoosid tundusid jube ebastabiilsed. Virtsu juures oli taevas ikka veel pilvitu, nii et otsustasime edasi sõita. Kui tuli teha valik, kas keerata vöör Hiiumaa või Haapsalu suunas, polnud musti murepilvi ikka veel kuskil näha ja oh imet, ilmaprognoosid olid ka vahepeal palju paremaks muutunud, seega jätkasime vastavalt plaan A-le. Julgesime lausa tempo maha võtta ja purjedega vaikselt ja rahulikul edasi kulgeda. Ilm läks ka iga päevaga aina kuumemaks, nii et Haapsallu jõudes olime juba palavusest oimetud ning esimese asjana oli tahtmine ujuma pääseda. Kuulsime korraks ka kõuekõminat ning nägime üle õla vaadates eemal metsa kohal tumesinist pilve, aga sel oli õnneks mingi teine suund ja paistis, et meie plaane Haapsalus ilm seekord ei sega.
Seega peale Grand Holm Marinas otse kinnitamist ja sadamasse sisse regamist loivasime linna ja maandusime esimeses ettejuhtuvas ujumiskohas - ma ei teagi, on see Suur või Väike Viik, mille äärde on täiesti organiseeritud, st riietuskabiinide ja liivaribaga rand tekitatud. Igaljuhul oli hädavajalik jahutus/värskendus enne kui suundusime restorani. Valisime promenaadi ääres asuva Von Gernet'i ning ei pidanud pettuma. Peale sööki tuiasime veel veidi mööda suvist Haapsalu ja nautisime atmosfääri ning kaunist puitarhitektuuri. Tegelikult oleks sel aastal juba ka sadamarestos süüa saanud, aga Haapsalus on valik nii lai heade söögikohtade osas, nii et sadamaresto on pigem suht vaikne vaatamata üsna rohkele sadamakülastjate arvule. Facility oli sel aastal ka parem, kuna eelmisel aastal vist remondis olnud põhi-WC+duširuum olid seekord avatud ja sealsed võimalused olid oluliselt paremad kui merekonteinerisse tehtud pesuruumidel. Isegi peeglid seinas.
Päev 7: Haapsalu-Lohusalu
Järgmine hommik polnud pikalt aega molutada - ees ootas 45 meremiiline etapp Haapsalu-Lohusalu, millest esimene ots on igal juhul mõistlikum mootoriga sõita, sest üks madalik ajab teist taga ja põhitegevus on binokliga meremärkide vahtimine. Purjega hakkasime möllama kohe kui kahtlased kohad läbitud, kuigi tuul oli pigem tagasihoidlik. Aeg-ajalt pidigi taas mootoriga tempot tõstma, et enne hilisööd kohale jõuda. Aga ilm taas nagu Vahemere purjeretkedel, nii et põhiprogrammi moodustasid kreemitamine (mitte segi ajada kreenitamisega) ja külmade jookide tarbimine.
Lohusalu võttis meid vastu oma tavapärases headuses - peale otste kinnitamist tutvustati kohe ka ära, mis kellani sauna köetakse ning mis kellani restoran süüa annab. Kuna mõlemaga oli veel piisavalt aega, siis kapten pisut pikutas ning tšikid läksid ujuma, mis küll mõnel nõrgemal piirdus vaid põlvini veel käimisega, sest see vesi ei tundunud kuigi soe.
Restoranist jäi ka sel aastal positiivne mulje, samuti saunas ei pidanud pettuma. Aga oligi jäänud reisi viimane õhtu purjeka pardal. Tähistasime nii mõõdukalt, et reisiks kaasa ostetud rummist jäi üks pudel lausa puutumata. Veini osas tundus, et kogus sai ikkagi õigesti arvestatud.
Päev 8: Lohusalu-Pirita
Muidu programmi osas oli läinud kõik vastavalt plaanile ning tagasisõit juba reedel paistis parim võimalik stsenaarium, sest nädalavahetuse ilmaprognoos oli pehmelt öeldes halb. Peale vahemerelikult kaunist kulgemist päikese- ja napsuvõtu saatel jõuda kodusadamasse tormis, vihmas ja võib-olla isegi piksenoolte saatel, ei oleks olnud sobiv lõppakord. Niisiis hakkasime reedesel soojal suvepäeval kiirustamata Pirita poole seilama. Igavuse peletamise ja tempotõstmise huvides jebisime isegi gennakeriga. Kodusadamas tagasi ca 16.30 paiku mitu tooni pruunimana ning uhkena Ruhnu karu nägemise üle. Õhtusöök Sardiinides ja seejärel jalutuskäik Piritalt koju, sest viimastel päevadel sammudega olime ikka defitsiidis