Kes oleks võinud arvata, et augusti teises pooles on Eestis sama mõnus purjetada kui Vahemerel! Aga just sellistest temperatuuridest hakkasid ilmaennustajad ca nädal varem rääkima, mistõttu tegime kähku puhkusegraafikud ringi, tormasime reede 12.08 kohe peale tööpäeva lõppu toidupoodi shoppama ning 13.08 hommikul reiskasime purjed, võtsime koos Neptuniga törtsu rummi ja hakkasime kahekesi (st mina ja Aivar ; Neptun pardale rummi järgi õnneks ei roninud) Koljunuki sadama poole loksuma. Kuna mul juba sünnipäeva paiku oli plaan seda koos sõpradega Koljunuki sadama restos Veer tähistada, kuid siis see erinevatel põhjustel teadmata ajaks edasi lükkus, siis tegin ka sünnipäevaga uue katse ning vaatamata lühikesele etteteatamisajale kogunes õhtul laua ümber väike, kuid kvaliteetne seltskond. Kohale õnnestus saada ka Airal, kes laupäeva hommikult oma firma suvepäevade tõttu laevast maha jäi.
Teekond Koljunuki sadamasse oli ilmaoludelt rahulik ja meeldivalt soe, ainsateks eredamateks elamusteks oli ühe purjeka tehtud napikas, kes sisuliselt tühjal Tallinna lahel otsustas paudi teha just meie kõrval, nii et möödus seetõttu meist kohatult lähedalt. Teise napika tegime ise Kuuli munaga, ehk et oleks valel hetkel tuulesuuna muutumise tõttu munna peaagu sisse sõitnud. Ma igaljuhul vaatasin muna juba äreva pilguga, aga kapten oli nagu vana rahu ise, jättes mulje, et meil oligi plaani muna nii lähedalt vaadata.
Koljunuki sadamasse jõudsime paar tundi enne sünnipäevapeo külalisi, seega saime heita juba pilgu sadama facility'le ning õigupoolest seal suurt midagi vaadata polegi. Sadam on väike ja nunnu, sh tullakse lahkelt kaile appi otsi kinnitama, aga sadamakülalistele on väljaspool Veer resto avamisaegu kasutamiseks vaid välikäimlad ning duši alla minek soovitati asendada kailt sadama akvatooriumi sulpsamisega, mida me ka tegime, sest veetemperatuur oli üsnagi meeldiv, vesi puhas ja traffikut vähe. Paar kaatrit veel tuli külaliskohtadele ja restosse sööma, kuid kuna kaatrisõit on ajavõit, siis kütsid need kohe peale õhtusööki minema, nii et öösel olid eelmainitud peldikud vaid meie päralt.
Veer on küll täitsa tore restoran ja saab meilt vaid kiidusõnu, eriti sealsed vürtsikad krevetid võitsid kogu meie seltskonna südame ja maitsemeele. Merevaade oli ka kena hoolimata sellest, et olime juba tunde merd jõllitanud. Muidu see Koljunuki on ikka üks üliväike asula - lisaks sadamale ja restoranile oli paar suuremat ja uhkemat maja ning muud mitte midagi. Isegi mingit pikemat matka ei õnnestunud teha.
14.08 võtsime - nüüd siis juba triona, kuna meeskonnaga liitus ka Aira - Koljunukist suuna Hara sadamasse, mis on küll rohkem tuntud kui allaveelaevade sadam, aga võimalik on siiski ka veel peal kohale minna ja kai äärde parkida. Erinevalt allveelaevadest, mida seal nõukaajal demagnetiseerimas käidi, meid vist ära ei demagnetiseeritud. Aga alustuseks siis veidi ka teekonnast - täpselt sama pikk kui eelmine distants ehk 22 nm. Hommik Koljunukis oli tuulevaikne, aga üsna pea peale sadamast väljasõitu tõmbasime ikka ajaviiteks purjed üles ning asusime teele *Tark ei torma*-tempos. Malusi saartele lähenedes hakkas tuul juba mõnevõrra tõusma ning sellega koos ka tempo. Samas siiski mitte nii kiireks, et oleks saanud liiga kiiret möödavihisemist pidada süüdlaseks hüljeste mittenägemises. Mitte just kõige meeldivam aroom saarte külje all andis siiski märku, et hülged seal mingit asja ajamas käivad. Peale Malusit muutusid lained ja tuul juba üsna muljetavaldavaks, nii et ilmselt sooritasime oma senise kreenitamisrekordi. Ühesõnaga väga mitmekülgne ja põnevust pakkuv teekond. Hara sadam on õnneks tuule ja laine eest päris hästi kaitstud, mistõttu seal oli meeldival rahulik, samuti laialt ruumi manööverdamiseks - jällegi selgus, et olema ainsad külalised. Hoolimata üsna rahulikest oludest, oleksin kaile hüpates peaagu sisse plärtsatanud, kuna veinivines silm tegi vist valearvestuse või siis oli pikalt kõikumine tasakaalu pisut sassi löönud. Tegin väikse võimlemiskava ja sain ikka koos otsaga (+väikse sinikaga) kaile ukerdatud.
Hara sadama kohvik või restoran päris sama hea tasemega kui Veer ei tundunud, aga siiski korralik toit, muhe teenindus ja kena merevaatega terrass. Peale õhtusööki tegime kultuuriprogrammi ehk suundusime muuseumiks muudetud allveelaevasadama objekte uurima. Päris põnev, igaljuhul midagi teistsugust kui teistel sadamatel pakkuda on. Seejärel tegime saunaõhtu, kuna saun oli meeldivalt vaid meie päralt. Kuna resto terrass oli ka selleks ajaks tühjaks jäänud, saime saunast sadama avatooriumi sulistama lipata. Hara sadamahoone on tuliuus ja igati vinks-vonks; saunale/duširuumile võiksid edevamad inimesed ette heita vaid peegli puudumist, aga kellel end imetleda pole vaja, siis neile peaks küll asi meele järgi olema. Vetsus see-eest oli terve pikk sein peeglit täis, nii et koht, kus end tuunimas käia on siiski olemas. Saunast tulles rabas meid peaaegu jalust hiigelsuur oranž kuu, mis kahjuks pildile päris sama suur ei jäänud, aga meie imetlevaid pilke köitis küll kauemaks.
15.08 oli meil esialgne plaan Harast Vergisse sõita, kuna aastaid tagasi jäi plaan Verki sõita ebasoodsate ilmaolude tõttu teostamata. No ja mingil saladuslikult põhjusel Neptun kuidagi ei taha soosida meie Vergi-visiiti. Hommik Haras oli täiesti tuulevaikne, nii et Hara lahes me liikusime marginaalselt edasi vaid tänu sellele, et laine tagant veidi lükkas. Päevitasime ja ootasime tuult, isegi kapten lahkus roolist mõneks ajaks.
Ilmaprognoos aga näitas, et lahest välja saades tuleb hakata rinda pistma vastutuule ja -lainega, seega pannes kokku esialgse olematu tempo ja hilisema vastu tugevat tuult punnimise, tundus Vergisse trügimine suhteliselt mõttetu pingutus, seda enam, et esmaspäeviti on sealne restoran nagunii suletud ning ise pardal risottotegemist segas jällegi puljongikuubiku puudus, kuna see oli ununenud osta ning hoolimata meie fantaasialendudest, et millest ise annaks puljongi teha, polnud ühtegi tegelikult sisukat ideed tekkinud. Niisiis otsustasime, et keerame hoopis umbes poolde teesse jäävasse Viinistu sadamasse. Kreenitasime mitte oluliselt vähem kui eelmisel päeval, kuid erinevalt Harast ei olnud Viinistu sadam kuigi hästi idatuule eest kaitstud, nii et kõikumine jätkus ka sadamas. Seetõttu mässasime tükk aega otse kinnitamisega, enne kui saime rahus kunsti nautima suunduda. Viinistus teatavasti on üsnagi arvestatava kollektsiooniga kunstimuuseum, seega jällegi üks sadam, mis pakub midagi teistsugust kui teised. Lisaks oli ühte laohoonesse üles pandud päris huvitavaid taiesid sisaldav Eesti skulptuuri aastanäitus.
Kunstihuvi ammendatud, otsustasime ette võtta mõnekilomeetrise matka poolsaare teisele küljele, kus liivarannast tundus olevat oluliselt parem ujuma minna kui sadama kõrvalt muulilt, kus meri mäsles. Liivarannas oli justkui hoopis teine ilm ja teine meri - täiesti tuulevaikne ja rahulik; ujumiseks siiski mitte ideaalne, kuna vesi oli väga madal, nii et suplus tuli ära teha enam-vähem põlvini vees ning suurem kõht oleks võinud vabalt põhja kinnigi jääda
Õhtusöögile Viinistu Rannarestorani tulid meile seltskonda pakkuma Marju ja meie onupoeg oma naisega, mistõttu oli väga meeleolukas õhtu - kuigi sugulasi polnud aastaid näinud, jookseb mõne inimesega ikka jutt kohe hoobilt hästi.
Öö möödus nagu tittedel hällis ehk kõikusime kogu öö. Alles hommikuks jäid tuul ja laine pisut väiksemaks. Veel Viinistu sadama facility taset lahates, siis restoranile pole midagi ette heita, kuid üks õnnetu 2in1 WC+dušš, kus mingil põhjusel jätkuvalt suht vastikult haisev vesi on (ehk et ca 7 aastaga pole sadamas midagi paremuse poole arenenud), ilmselt lähiaastatel sinna sadamasse tagasi ei meelita. Ega see sadam ka teisi külastajaid kuigi palju ei meelita - peale meie oli ööd veetmas veel vaid üks soomlaste purjekas. Ja veel üks puudus, mis sel hetkel meie kriitikat pälvis, kuid hilisema kogemuse põhjal pigem Eesti sadamate standardlahendus on (võimalik, et üüratu elektrihinna tõttu) - pea olematu valgustus sadamas. Mis oli ka koosmõjus kõikuva purjekaga põhjus, miks ma hilisõhtul purjekalt kaile astudes taas peaaegu sisse oleks plärtsatanud, kuna silm hästi ei seletanud ja astusin ühe jalaga kaist mööda. Taas midagi hullemat kui sinikas säärel ei juhtunud.
16.08 võtsime Viinistust suuna Salmistusse, et üle vaadata tuliuus Salmistu sadam. Tuuleolud olid vahelduvad, kuid ilm stabiilselt vahemerelikult soe. Kõige tugevam tuul tuli vahetult enne sadamasse jõudmist, et ikka keerulisem silduda oleks väikesadamas, kus ruumi üsna vähe. Õnneks tuli ka sadamakapten kai peale vastu. Meie pettumuseks polnud küll tegemist Stig Rästaga, vaid ta vennaga, nii et pilt *Mina ja kuulsus* jäi jälle tegemata ja soovilugu tellimata. Salmistu sadamas käis võrreldes eelnevalt külastatutega meeldiv melu, kuigi ka seal olid kõik puha püsikohtade omanikud. Aga vähemalt elu kees ning lõi veelgi rohkem vahemerepurjetuse atmosfääri. Kui ujuvkaid, elekter, vesi jms on kõik tibens-tobens, siis kahjuks pole veel valmis saanud sadamahoone, niisiis duši alla minek tuli taas asendada meres ujumisega. Konteinervetsud olid iseenesest viisakad - vesiklosettidega ja puha. Nagu öeldud, peab öösel vetsu minekuks taskulamp käepärast olema ka selles sadamas.
Kuna ilm oli juba peaaegu kõrvetavalt kuumaks muutunud, siis esimese asjana peale otste kinnitamist tormasime sadama kõrvale randa ujuma. Vesi oli jahutav, kuid päris meeldiv sellises palavuses ja nagu mainitud, siis higi mahapesemiseks sadam muud võimalust ei pakkunudki. Ning jahutus kulus ka selles mõttes ära, et pidime ette võtma üle kilomeetrise matka Salmistu rannast Valkla randa, et sealsesse rannarestosse õhtusöögile minna, kuna sadamakohvik oli sel päeval suletud. Rannaresto pakkus superhäid kokteile ja üldse head toitu, nii et jalutuskäik tasus ära. Peale õhusööki jätkasime jahedate jookidega juba purjeka pardal ning nautisime ülisooja suveõhtut ja kaunist päikeseloojangut.
17.08 hakkasime kulgema vaikses tagantuules Salmistust Pranglile. Suurest igavusest hakkasime isegi gennakeriga jahmerdama, mis tasus ära, sest kiirus kahekordistus ja oli vist valdavalt isegi üle 2 sõlme.
Päeva peale muutuski tuul jälle pisut tõhusamaks, mistõttu Pranglil olime juba poolest päevast kohal ja suutsime edestada enamust konkurente kaikohtadele - saime isegi poid valida, kuigi hiljem õhtul vajus sadam jälle paksult täis, nagu Pranglil vist suviti tavapärane. Õnnestus edestada ka kerget vihmasabinat, mille eest korraks joogiklaasid kajutisse tõstsime, et vembuvesi liiga lahjaks ei läheks. Sadamakaptenist ei olnud esialgu ei kippu ega kõppu, nii et olime sunnitud ta telefonikõnega kohale meelitama. Mitte et sadamatasu maksmine kõige rohkem kripeldanud oleks, kuid sadamasse oli võrreldes eelmise aastaga ehitatud kena hoone, mille ühel uksel kiri *Saun* ja teisel *WC*, niisiis tärkas juba lootus, et kuivkäimla asemel õnnestub tsiviliseeritumalt oma asju ajada. Kahjuks selgus, et WC settepaak on täis saanud, ning tühjendusauto oli käinud hoopis muid paake tühjendamas. Küll aga oli saun kasutatav, nii et esimeste hulgas saabujatena õnnestus endale saunaõhtu bronnida ja veel soodushinnaga, sest miskipärast tundus hinnakirjajärgne hind sadamakaptenile liiga kallis, et seda meilt sisse kasseerida.
Esialgu oli muidugi saunaõhtuks ning isegi õhtusöögiks aeg liiga varajane, seega otsustasime, et prioriteet nr 1 on kohalikust poest rummivaru täiendamine ( vaatamata soojadele suveilmadele läksid õhtud ikka juba pimedaks, niiskeks ja sääserohkeks, nii et igaõhtuseks traditsiooniks kujunes nn elutoa laua ümber koguneda ning rummi juua. Seega olid rummivarud murettekitavalt väikseks jäänud). Rumm ostetud, jätkasime matka saarel, leides ikka veel mõne sellise raja ja koha, kuhu polnud varasematel aastatel sattunud. Niisiis viis rada (vahepeal ikka päris võpsikus) meid kauni rannani, kust vaade küll liiga idülliline polnud, nimelt otse Muuga sadamale, aga rand ise liivane, lai ja supersooja veega, nii et sulistasime seal mõnuga enne kui matka jätkasime.
Oli ka selge, et väga palju enne 19 pole mõtet restorani õhtusööki nillima minna, sest eelnevalt sadamast tehtud telefonikõne Prangli Saarerestosse näitas ilmekalt, kui jaburaks on elektribörs meie igapäevaelu muutnud: Kuna sel päeval kl 18 ja 19 vahel löödi Eesti rekord elektrihinnas, siis teatati restoranist ausalt ja avameelelt, et enne 19 nad süüa tegema ei hakka, kuna jääksid siis lihtsalt miinusesse. Laud meile lahkelt broneeriti ning lubati, et juua saab juba ka veidi varem. Jõudsimegi kohale 18.30 paiku ning kuna selgus, et vahepeal oli ka elektrisäästmiseks külmik välja lülitatud, kuid jäämasin eelnevalt paksult jääd täis tehtud, siis alustuseks tundus parim valik kokteilid ette võtta. Rahvast muudkui kogunes ning veidi enne 7 jaotati kõigile ka menüüd laiali ning meie kui esimesena saabujad saime esimesena tellimuse esitada. Ühesõnaga, kõik oli jube hästi korraldatud vaatamata suurtele näljastele massidele, nii et tegelikult jäi restost superhea mulje - nii toidust kui teenindusest. Ja klientuur oli ka kuidagi mõnusalt ühtehoidev ja mõistev, justkui ühisrinne jabura elektrihinna vastu. Ja peab tunnistama, et hea ilmaga nädalavahetusel tasub ainuüksi hea toiduelamuse pärast kohale purjetada, hoolimata sellest, et sadama facility ei ole just parim, mida nähtud. Samas saun oli küll ülimõnus - tunnistame reisi parimaks saunaelamuseks. Ja ehk mõni teine kord on ka vetsu settepaak ära tühjendatud.
Neljapäev 18.08. Enne kui rannailmaprognoos avaldati ja sellest tulenevalt purjetamisplaan tekkis, oli mul tegelikult plaanis kolleegide-klientidega tenniseturniiril osaleda. Hommikust tuulevaikust nähes sai kohe selgeks, et karikat jahtima seekord ei jõua, küll aga peaks jõudma afteka ajaks Noblessnerisse. Niisiis hakkasime siledal veel vaikselt Noblessneri sadama suunas tiksuma - päevitasime, käisime jahutuseks ujumisredeli küljes rippudes purjeka sabas lohisemas (päriselt ujuma ei läinud, sest ei viitsinud purjeid maha võtta ning hoolimata tuulevaikusest püsis väike võimalus, et tuul ootamatult tõuseb). Tõusiski, aga mõnevõrra hiljem - eks ikka kõige tugevamaks jälle siis, kui sadamasse jõudma hakkasime, vist üle 8 m/s. Nägime kohe ära ka Noblessneri sadama nõrga koha - sellise tuulega käib tuul ja laine sadamasse ikka oluliselt rohkem sisse kui Pirital, milest tulenevalt kai äärde kinnitamiseks kulub umbes poole rohkem otsi. Muidu oli sadam mõistagi kõige eelnevatega võrreldes vilka eluga nagu Vahemeremaades. Fantastilise ilmaga suveõhtu oli toonud terrassid söögi-joogi nautlejaid täis, lisaks purjetamishuvilised/lõbusõitjad.
Kuna kodu oli sadamast kiviga visata, otsustas Aivar põike koju teha ja magada vahelduseks mugavas koduses voodis. Me Airaga koju ei kiirustanud. Esimene prioriteet oli hoopis veini juurde varumas käia. Sellega küll läksime esimesel katsel alt ehk et üritus osutus luhtunud katseks. Tahtsime minna Kalaranna kvartali peenesse veinipood-baari, kuid seal oli parajasti veel peenem avaüritus - kõik kohad täis kaunites tualettides ja tuunitud soengutes daame, nii et me oma päikesest võetud ja tuulest viidud look'iga ei tundunud kuidagi seltskonda sulanduvat, seega lonkisime hoopis Arsenali keskusse ja leppisime Selveri veinivalikuga. Lore Bistroo terrassist oma veinikottidega möödudes bronnisime endale sujuvalt ka ca 5 minuti pärast laua, et õhtusöök teha. Ja ega siis enam kaua ei läinudki, kui kolleegid-tennisistid Kaifi jõudsid, niisiis ühinesime kokteilijoomingu ning tennisemuljete vahetamisega. Viis viimast kutsuti seekord lauda purjeka pardale, et veel üks cremant kamba peale ära lahendada. Noblessneri sadamat tabab ca 23 aga selline öörahu, et kõik tuled kustutatakse ära, nii et vaatamata sellele, et WC-sse tuleb põhimõtteliselt linnatänavale minna, tuleb ikkagi taskulamp taas appi võtta. Eks facility ongi ka üks Noblessneri nõrku kohti - WC-d ja dušid on tehtud merekonteineritesse, millel iseenesest pole häda midagi, aga kai pealt jäävad päris kaugeks ning asuvad populaarse jalutustee ääres, ehk et veits imelik oleks keset ööd nt öösärgis minna või duši alt tulla vaid rätik ümber. Ühesõnaga purjetajatele liiga palju komforti pole, kuid kahtlemata on valida suure hulga söögi- ja joogikohtade vahel, huvi korral oma paatkonnale iglusaun rentida vms. Rääkimata lähedusest kesk- ja vanalinnale, nii et välisturistile soovitaks hoolimata kõigest just Noblessner valida.
Reede 19.08 hommikul naases kapten pardale ning meresõit võis taas alata. Tuult oli päris tublisti, seega Lohusalu suunas sai heas tempos esialgu täispurjes kreenitatud. Aga kuna mingi hetk kiskus tuul juba ligi 10 m/s kanti ja keeras rohkem küljele, siis hakkas tunduma, et Galenest võib saada Külli-Ly, nii et rehvisime purjed mõnevõrra väiksemaks. Oluline oli ka mitte liiga palju kiirust kaotada, sest üle õla vaadates tundus, et tagant tuleb ka konkurent kaikohale. Ette me tast jäime, ning selgus, et poleks olnud ka vaja liialt närveerida konkurentsi pärast, sest kohti jätkus veel hilisematelegi tulijatele.
Erinevalt eelmisest aastast sai nüüd Lohusalu sadamarestos süüa ning ilmselt paremini kui kunagi varem. Kui enne koroonat tegutses seal pubi-laadne koht, siis nüüd oli ikka palju peenemaid ja maitsvamaid roogi pakkuv söögikoht. šokolaadikook oli lausa nii hea, et sundisin Aivarit seda tellima, et ise ära süüa saaks (endal oli piinlik 2 magustoitu tellida). Loodame, et see koht seal nüüd pikemalt vastu peab, nii et saaks järgmisel suvel jälle nautima minna. Lohusalu sadam oma muu facility osas on üks parematest - wc ja saunakompleksile pole ühtegi etteheidet ning isegi tänavalgustus sadamas oli piisav. Peale õhtusööki tegimegi taas väikse saunaskäigu ning seejärel veel väikse jalutuskäigu päikeseloojangu vaatluseks. See osutus isegi keerulisemaks, kui esmapilgul paistis, nimelt kallasrada mööda ukerdades jõudsime mingi fancy kinnistuni, kus oli klähviv koer ja kartsime, et äkki saab sama edukalt või veel edukamalt mööda kive ukerdatud kui meie, nii et pöörasime tagasi ja läksime ringiga mööda külavaheteed, kus taas küll koera pahameele alla sattusime, kuid siis juba tundus ta ohutult aia taga lõugamas.
Kaunis suveõhtu sai jälle õhtusse saadetud ning laupäeval alustasime koduteed. Ilm palju muutunud polnud, ehk et tuul oli jätkuvalt üsna tugev, laine suur ning nüüd paraku nõmedalt vastu, nii et mingi hetk andsime purjega sõitmise osas alla ja pressisime vastu tuult ja lainet mootoriga. Vähemalt ei pidanud liigse kreeni pärast närveerima ning veinijoomist segas mõnevõrra vaid pardale lajatav laine, mistõttu tuli juua veekindla jope hõlma alt.
Jope leidiski üle hulga aja jälle kasutust - just selle vee pritsimise tõttu. Õhutemperatuur meid ikka jätkuvalt soosis. Kodusadamas soosisid meid ka tuuleolud - nii kui muuli varju saime, jäi meeldivalt vaikseks - nii et sildusime elegantselt ja pingevabalt. Peale 8 päeva mõnusat meresõitu oli purjekast raske lahkuda, mistõttu tellisime pardale õhtusöögiks Sailors' home'ist pizzad ja tarbimise ära veiniülejäägid (mida polnud palju). Ja olles suhteliselt palju päevas istunud, tegime Aivariga kena jalutsukäigu Piritalt koju (Aira läks taksoga, sest Õismäele jalgsi minna olnuks liiga ambitsioonikas)