Jaanipäevanädal on meil 3 viimast aastat möödunud purjetamise tähe all, nii et võib juba hakata väikestviisi traditsiooniks pidama küll. Kui esimene reis Hiiumaale sai tehtud veel vana Kräsuliga, siis 2 viimast pikemat purjereisi on möödunud juba mõnusalt ja märkimisväärselt glamuursemalt Galene pardal.
Kuna ilmaprognoosid olid peaaegu viimase hetkeni väga
ebastabiilsed, siis liiga ambitsioonikat plaani ehk välismaale, nn üle ookeani
sõitu plaani ei võtnud, vaid võtsime
eesmärgiks üle vaadata mõned Eesti sadamad, mida varem külastanud pole.
20.06 Pirita-Alliklepa
Pühapäev oli veel üsna tormine, seega siis piirdusime
tavaari varumise ja kõige vajaliku purjekale tarimisega, aga esmaspäeval ikkagi
alustasime vaatamata hallile taevale. Ega liiga mõnusalt soe sellise sünge
taeva all polnud, nii et valge veini asemel hakkasid jõudsalt vähenema hoopis
rummivarud. Samas esialgu oli tuult ikka üsna tagasihoidlikult ja seegi valest suunast, mistõttu nikerdasime päris pikalt Tallinna lahes. Selleks, et lõpuks ikkagi kuidagi Paljassaare
tipust mööda saada ja jõuda Alliklepa sadamasse enne südaööd, kaotasime
kannatuse ja käivitasime mootori. Mõne aja pärast hakkas tuul veidi rohkem
lootust andma ning osalt ka seetõttu, et sooja saada, rapsisime taas
purjedega. Esilagu küll liikusime väga
mõõdukalt, kuid siiski väärikalt, aga tundub, et purjede heiskamine oli tuulele
heaks vihjeks, nii et see muutus mõne aja pärast väga kenaks ja ka suuna mõttes
mõnusaks, seetõttu saime hea hoo üles, mis rauges alles Alliklepa lahes, seega viimane tunnike tuli sadamasse ikkagi jälle mootoriga töristada. Õnneks tuli
poolest päevast juba ka päike välja, nii et sadamas oli juba päris soe ja mõnus.
Alliklepa oli meie jaoks uus ja huvitav sadam. Peaaegu nagu e-sadam, sest inimesi me seal ei kohanud (välja arvatud üks lähiümbruse elanik, kes jalutuskäigul sadamasse sattus ja olles ise ka purjetaja, juttu puhuma tuli). Kapteniga sain kenasti ühendust telefoni teel, selged juhtnöörid kaikoha valikuks ning instruktsioonid, kus on vajalikud objektid ja nende uksekoodid. Kõige keerulisemaks osutus sadamatasu maksmine – nimelt oli selleks mingi spetsiaalne tasuline number tehtud, kuhu meil kellelgi aga helistada ei õnnestunud. Liiga moodne lahendus ühesõnaga. Aga sai siiski veidi vanamoelisemalt asja aetud – kapten saatis meilile arve ja saime ülekande teha. Teoreetiliselt saanuks ka võlgu jääda, aga selliseid väikesadamaid tuleb ikka toetada. Asukoht on soodne (Tallinnast veidi lühem sõit kui Dirhami), vaikne looduskaunis koht, korralik sadama infrastruktuur (kõik on uus ja läikiv). Kahjuks ainult restorani pole veel avada jõutud (kuigi selleks sobivad ruumid ja suurepärase merevaatega terrass on juba valmis ehitatud), nii et vaaritasime pardal ise restoraniväärilise kukeseenerisotto ning nautisime seda oma sama hea merevaatega terrassilt (merenduses tuntud rohkem kokpiti nime all). Ega palju muud sadamas peale hakata polegi. Väikse jalutuskäigu valdavalt rannaääres tegime (läksime mõned sammud ka rannast kaugemale, aga seal tundus olevat sääskede toidutänav), ülejäänud õhtu jaurasime purjekal - hea jaurata, sest nautisime vaikset üksindust.
21.06 Alliklepa-Kärdla
Hommik oli, nagu ka eelnev õhtu ja öö, täiesti tuulevaikne. Pisut peale väljasõitu tõmbasime siiski purjed üles ja taas meelitasime sellega ka piisava tuule välja, mistõttu sai suht pikalt ja kabeda kiirusega Kärdla poole sõidetud. Ilm oli ka juba oluliselt soojem kui eelmisel päeval, nii et rummi asemel kannatas juba külma veini libistada. Kärdla sadam võttis meid vastu juba tuntud headuses – kaile tuldi vastu ja aidati otsi kinnitada. Kuigi naiste saunas oli keris katki läinud, ei jäänud ka naised saunast ilma, vaid oli leitud ajutine lahendus muidu privaatsaunana renditava sauna näol. Igaljuhul igati head tingimused. Paraku ei saanud kummastki kahest sadamas asuvast restoranist sel õhtul süüa – üks oli mingiks peoks täielikult broneeritud ja selgus, et teine töötab vaid neljapäevast pühapäevani, aga me saabusime teisipäeval. Õnneks on Kärdla piisavalt väike linn, et teha sadamast jalutuskäik kesklinna – poodi tahtsime seal nagunii minna - ning seal pääsesime õnneks restoranis löögile. Peale õhtusööki ei valinud kõige otsemat teed sadamasse tagasi, vaid tegime väikse vaatamisväärsuste tiiru. No tegelikult valdavalt kõik ikka juba varemgi läbi käidud kohad, aga kena jalutuskäik ikka ning hea vaheldus purjekal istumisele.
22.06 Kärdla-Orjaku
Jälle pigem parem purjetamisilm kui prognoosid näitasid. Üksjagu pidi muidugi ka mootoriga sõitma – kas siis, kui tuul täitsa vale suuna võttis või sattusime madalike vahele seiklema. Väinameres on see paratamatu, et peab pidevalt silm krillis vahtima kaarti ja meremärke.
Kahjuks saime juba enne
kohalejõudmist teada, et toredasse sadamarestosse seekord ei pääse, sest peeti
suurt pulmapidu. Et meid lärmakast seltskonnast võimalikult kaugele jätta,
paigutati meid mitte just parimale kaikohale – vähemalt seni kuni oli tuult ja
lainet, loksus seal päris korralikult. Lisaks oli kohe purjeka kõrval post, mille
otsa kajakas oma pesa sisse seadud oli ning tundus päris häiritud meie
kohalviibimisest, mistõttu kartsime, et laseb meie purjeka täis. Õnneks ta harjus meiega mõne aja pärast ära ja
tundub, et oma kodu ümbrust ka pigem täis lasta ei tahtnud.
Niisiis söögi pidime jälle ise vaaritama (ei hakanud kajakapraadi
või kajakamunaomletti tegema, kuigi võimalused selleks olid üsna soodsad). Õhtusöögil saime lisaks merevaatele jälgida ka
seda, kuidas häid pulmafotosid tehakse. Hea droonifoto saamiseks pidid lõpuks kõik
paremad riided selga pannud pulmakülalised (ilmselt noorpaar ka), ennast
asfaldile selili viskama. Aga eks hea
pildi nimel on inimesed aeg-ajalt valmis
lausa elugi ohverdama, nii et tolmune selg on ju väike ohver.
Kuna pulmapeo tõttu oli sadamaklientide käsutuses tavapärasest vähem tualette ja ka saun kütmata, siis facility liiga häid hindeid seekord ei saa. Muidu on sadamahooned ka uued, ilusad ja läikivad. Kui kõik, sh restoran meremeestele avatud oleks, siis oleks ilmselt päris muhe sadam. Koht on looduskaunis ning kapteni asendajana tema naine või lihtsalt mingu muu tuttav proua, kes sildumisel abikätt anda ei osanud ja ilmselt mereelust palju ei teadnud, oli väga lahke jagama kasulikku infot ümbruskonna vaatamisväärsuste kohta. Soovitas meil käia läbi tore õpperada, mis möödus kahest linnuvaatlustornist, kus avanesid suurepärased vaated linduderikkale lahesopile. Muidu ka tore, osaliselt laudteega, erineva loodusega matkarada, kuigi mingi hetk oli vaja ikka päris võpsikus ragistada ja puukide pärast närveerida.
23.06 Orjaku-Haapsalu
Sisuliselt alustasime juba tagasiteed ning esialgu sama rada, mis eelmisel päeval (see slaalom
meremärkide vahel) . Peale seda saime ka jälle väärikalt purjetada ja mõnusa
sooja tagantuule tõttu pardal päikest
võtta. Isegi gennaker sai vahepeal
heisatud, kuigi mingi hetk tuule allakäimise tõttu tuli ikka kõik maha tõmmata
ja mootoriga jätkata. Teekond oli lühem kui eelmistel päevadel, mistõttu olime Haapsalus juba üsna vara kohal, nii et jõudsime enne õhtusööki linnas ringi hängida
(sadama poolt tulles sattusime sellistesse kohtadesse, kus Haapsalus polnudki
varem käinud), samuti käia poes rummivarusid täiendamas, sest igaõhtuse
traditsioonilise topsi (või mitme) tõttu olid varud murettekitavalt väikseks
jäänud). Jaaniõhtu tõttu olid päris paljud söögikohad suletud, aga saime päris
toredas linnuse külje all asuvas pubis siiski kõhud täis mugitud ja peale veel
pisut jalutamist ja Haapsalus nii uute kui vanade radade avastamist suundusime taas sadamasse,
et seal saunaõhtu teha.
Iseenesest pole Haapsalu Grand Holm Marina facility just
kuigi heal tasemel – sadam ise on märkimisväärselt suur, kuid kogu sadama
peale on tehtud merekonteinerisse vaid 1 WC meestele, teine naistele, kummalegi
2 imepisikest dušikabiini ning keskel on võimalik kohtuda ühissaunas. Kuna sauna eesruumi sisuliselt pole, siis
pole õieti kuskile panna oma asju (paar nagi, aga mitte ühtegi pinki, rääkimata
peeglitest või kraanikaussidest, nii et hambapesu ja meigikohendamise osas
tuleb leppida purjekal toimetamisega) . Saun oli algul ka ühe enne meid käinud hollandi paari poolt kohatult
mahajahutatud, aga mõningase nuppude näppimise peale sai Aivar lõpuks normaalse
tule alla, ehk et õnnestus leiligi visata. Peale sauna tegime oma väikse
jaanitule, kuna sadamas midagi ei toimunud – panime nimelt küünla põlema. Ja kapten
muutus DJ-ks ning mängis klassikalist jaanipäevarepertuaari.
Veel sadamateenusest rääkides - muidu olid sadamas
toimetavad noormehed tublid – kuigi see, kellele esialgu kõne võtsin, oli
täitsa ebapädev – ei osanud üldse öeldagi, kas vaba kaikohta on, kuigi kohale jõudes
visuaalsel vaatlusel valdavalt vabad kohad olidki. Helistasin siis teisel
numbril ja sealt sain ikka pädevama info, kuhu tulla. Kai peal olid 2 noormeest
krapsakalt vastas ja panid otsad ise kinni. Nagu juba mainitud, sõime õhtust kesklinna
pubis, kuna sadamaresto sel hetkel ei töötanud (nüüd kuuldavasti on avatud). Kokkuvõttes
Grand Holm Marina kindlasti lemmiksadamaks
ei saanud.
24.06 Haapsalu-Dirhami
Esialgu pikalt mootoriga sõitmist, kuna enne Voosi kurku
polnud mõtet purje üles panna. Edasi saime suht okeilt purjega sõidetud, kuigi
pigem rahulikus, kuid see-eest heas päikesevõtmise tempos. Dirhami on nii
suureks sadamaks arendatud, et seal koha saamisega muret ei tohiks tekkida. Sadamakapten
väntas rattaga kaile vastu, näitas õige koha (ujuvkai ääres) kätte ja abistas
ka otste kinnitamisega. Ühesõnaga
Dirhami juba tuttavas headuses.
Kuna kell oli veel liiga varane õhtusöögiks, otsustasime
teha väikse matka – seekord sellises suunas, kus polnudki seni Dirhamisse sattudes
käinud – Põõsaspea neeme tippu. No on ikka ilusaid kohti Eestis.
Matkalt tulles tegime isegi selle aasta esimese (jahutava)
supluse ära. Vesi päris nii soe polnud, kui korra varbaga katsudes tundus, nii
et ujusime üsna head 10 meetri ajad.
Kuna kalakohvikus peeti ikka veel jaanipäevapidu, siis oli terrass rahvast juba paksult täis, mistõttu laua oleks saanud vaid siseruumi. Niisiis saime kokkuleppele, et võtame toidu taldrikutega purjeka pardale kaasa ja viime pärast taldrikud tagasi. Polegi enne pardal restoranitoitu tarbinud. Väga luks. Kebabid otse grillilt. Ja soodsa hinnaga omad joogid kõrvale. Õhtul süüdati mere ääres ka hilinenud jaanituled, aga see-eest kolm tükki.
25.06 Dirhami-Pirita
Otsustasime pika sõidupäeva kasuks, kuna tuuleolud olid päris head. Eks mingi hetk küll hoog rauges, nii et jäime väga rahulikult tiksuma ja lõpuks ikkagi olime sunnitud ka mootori appi võtma, et üldse kohale jõuda. Päeva intrigeerivaim sündmus oli arvatav kohtumine allveelaevaga – igal juhul hakkas sügavusnäidik mingil hetkel müstilisi numbreid näitama . Õnneks allveelaev otse kõhu all päris pinnale tulema ei hakanud, aga tundus, et edaspidi oleks hea purjekas ka torpeedode või süvaveepommidega varustada, aga saaks vaenlasele vastulöögi anda.
Vaatamata sellele, et kuue päeva jooksul sai purjetatud
päris pikalt, sõitsime juba järgmisel päeval jälle välja, et purjeka pardal
päikest võtta, ankur põhja lasta ja ujuma minna. Ehk kokkuvõttest – ei saa kopp ette sellest
loksumisest ega sadama(m)elust. Loodame,
et õnnestub suve jooksul veel mõned uued sadamad avastada või siis mõni varem käidud koht
uuesti üle vaadata. Külastatud sadamatest päris pingerida koostada ei oska, aga
kõiki hüvesid ja suurust arvestades, ikkagi Kärdla ja Dirhami teevad teistele hetkel
ära.