Välismaale pääsemine oli juba ligi poolteist aastat olnud nagu helesinine unistus. Aga läksime sel suvel nii kuraasi täis, et otsustasime imbuda üle lahe Soome, kuigi see kõik tundus sisenemisreegleid lugema hakates nii paganama keeruline. Eriti kahtlane seis oli Airaga, kes paistis soomlaste jaoks olevat justkui persona non grata – oma koroona läbipõdemise ja ühe vaktsiinisutsakaga. Lugesime kõikvõimalike lehti ja juhendeid ühte- ja teistpidi, nii eesti, inglise ja soome keeles ja jõudsime lõpuks arusaamisele, et negatiivse testiga on ikka võimalik ka temal legaalselt Soome pääseda ning ei pea kaasa reisima nn pagulasteveoboksis, kus meil tavaks siiski vendreid jms sellist hoida on. Ühesõnaga, tundus, et hakkab looma.
Samas, ega inimene looduse vastu ei saa, niisiis kõik meie
plaanid 100% ei realiseerunud, teiselt poolt ka plaanivälistest üllatustest puudust ei olnud. Aga
kõigest kronoloogilises järjekorras
Niisiis oli meil esialgne plaan juba neljapäeval 29.07 välja
sõita, et jõuda reede õhtuks Kärdlasse vahuveiniviikendile. Aga oli see siis
nüüd saatuse sõrm või vanajumal ise, kes meie šampajoomisele käe ette pani ja
hiidlased seekord meie rahast ilma
jättis, igal juhul oli reedeks tulemas selline torm, et üksi normaalne
inimene sellisega merele ei lähe ja meie mõistusega oli parajasti just kõik korras. Niisiis võtsime alustuseks suuna hoopis
sisemaale, Tartusse (loomulikult ilma purjekata 😊 , hoopis rongiga läksime)
Lõbus nädalavahetus Tartus seljataga, shoppasime pühapäeva
õhtul purjeka tavaari täis ja startisime esmaspäeva hommikul kell 9 õkva ehk kõige
otsemat teed Soome poole. Ahjaa, Airal kestsid ärevad hetked veel esmaspäeva
hommikuni – kuna koroonatesti õnnestus tal Tartus teha pühapäeva hommikul 10
paiku, siis tuli tulemus alles esmaspäeva hommikuks. Õnneks tuli positiivne
lahendus ehk negatiivne test 😊
Esmaspäeva (2.08) hommikul oli ilm kena ja väga vaikse tuule
tõttu ka üllatavalt soe. Kaua polnud jumet purjega pusida, sest muidu poleks
enne hilisööd Soome jõudnud. Enne
purjede mahavõtmist pidas meie kapten ka Tallinkiga maha väikese duelli, et
kellel peab põkkumiskursil sõites närv kauem vastu. Tallinki kapten kaotas enne
enesevalitsuse ja muutis suunda.
Tempot tõmbas maha ka avamerel rulliv üllatavalt suur laine
– nagu öeldud, siis oli tuul peaaegu olematu.
Tundus, nagu oleks ookeanile jõudnud, kuigi teravsilmad nägid üle õla
vaadates alles Tallinna panoraami, kui juba hakkas teiselt poolt silm seletama
mingeid saarekesi. Meie sihiks oli
Porkkala, 35 nm kaugusel Tallinnast. Soome saarestik jättis täpselt nii kauni
ja idüllilise mulje, nagu olid kujutlenud – palju väikseid kaljuseid (nii
metsaga kui ilma metsata) saari, nunnusid mökkisid täis pikitud (no
põhjamaalastel omaselt muidugi väga hõredalt – enam-vähem ikka igaühel eraldi
saar)
Kuna kõigil olid vaktsineerimispassid või negatiivse testi tõendid kenasti kaasas, siis oleks jubedalt tahtnud neid kellelegi uhkusega presenteerida, aga kedagi need ei huvitanud. Porkkala sadam jättis eriti külalislahke mulje. Kui sadamatöötaja Tiina ja Aivari eestipärast soome keelt kuulis, hakkas hoopis ise eesti keelt purssima. Väikerahvana ei oota tavaliselt välismaal emakeelset klienditeenindust. Väga positiivne üllatus. Sadamas oli üldse kena olemine – nautisime sooja suveilma, külmi jooke ja kauneid vaateid igas suunas. Seejärel tormasime ümbruskonna matkaradadele, et näha veel kaunemaid vaateid. Esmamulje Soome ranniku loodusest oli küll super. Ja no ikka täitsa nagu välismaa – nii lähedal meile, aga ometi nii erinev, eelkõige oma pinnavormidelt.
Peale matka võtsime kohalikust sadamavaatega restoranis korralikud pizzad ja kallid veinid (ühe klaasi per nägu, kuna pardal oli ohjeldamatus koguses oluliselt parema hinnaga veini saadaval) ning seejärel jätkasime aftekaga Galenel.
Porkkala sadama puuduseks oli nigel facility: ainult üks wc
naistele ja teine meestele ning üks unisex dušš, mistõttu moodustasime ainuüksi
oma seltskonnaga looklevaid järjekordi.
Teisipäev. 3.08. Esialgne programm oli mõeldud
Porkkala-Elisaari, aga kuna merekaardid näitasid, et Elisaari juures võib olla
kohati 1m vett, siis ei julgenud sinna oma 1,4m süvisega ukerdama minna ja
võtsime samas lähedal asuva Barösundi sadama sihiks. Distants ca 19 nm. Algul kulges teekond tuulele
ja lainele avatud lahes, nii et oli üsnagi korralik purjetamine. Vahelduva
pilvisuse tõttu pidi ka pidevalt oma erinevaid kostüüme kaasreisijatele
demonstreerima.
Hiljem saarte vahele jõudes tuli purjed kokku rullida, et
kitsastest vahedest täpselt ennast läbi pressida. Kuna laine saarte vahel ära
kadus, siis tundus üldse, et sõidaks nagu mööda jõge.
Barösundi sadam oli ka jälle kenas idüllilises maakohas. Kai ääres silmasime nii mõndagi eelmisel päeval Porkkalas nähtud jahti. Kuna oli huvi näha ära ka Elisaari sadam, siis tegime sinnani läbi metsa väikese matka. Tundus ka täitsa tore koht, veelgi rohkem looduse rüpes kui Barösund. Ja veendusime ka selles, et merekaardid väga täpsed ikka pole – sinna olid julgelt sisse sõitnud meie Galenest suuremadki purjekad.
Matkalt tagasi, hakkasime sel õhtul ise Tiina eestvedamisel õhtusööki vaaritama. Tiinal oli väärt retsept – tuli väga hea pasta küpsetatud tomatite ja fetaga. Õhtu oli ka taas veel suviselt soe ja vaikne, nii et päris kena oli kokpitis istuda ning maitsvat õhtusööki ja ülikülma veini nautida. Külmkapp jätkas ka sel reisil oma vanu trikke, nii et aeg-ajalt ikka avastasime jälle mõne sügavkülmutatud toote.
Barösundi sadam oli vetsude ja duššidega sama kehvasti
varustatud kui Porkkala, nii et jälle tuli aeg-ajalt jalad ristis vetsu ukse
taga passida. Samas võimaldas vetsujärjekorras pikemalt aja veetmine pidada maha meeldivaid ja kasulikke vestlusi teiste purjetajatega. Alari ja Aivar said jutule eestlastega, kes kinnitasid, et Elisaari sadamasse sünnib täitsa vabalt sisse sõita, niisiis edaspidiseks kasulik teadmine. Muidu oli sadamas olemas suhteliselt hästivarustatud toidupood ja
ka mingi söögikoht, aga seal pakutavaga polnud põhjust tutvuda.
Kolmapäev, 4.08. Ärgates oli kuulda vihma krabistamist, aga
peale hommikusööki viskas päikese välja. Otsus sõita Barösundist Jussarö
saarele (distants ca 14 nm), vaatamata taevas ringiluuravatele vihmapilvedele. Ei saanudki kaua
sõita, kui vihma kallama hakkas. Suurem osa meeskonnast varjus kajutisse, aga
kuna kaptenil polnud ennast kuhugi vihma eest peita, siis vettis kapteniproua
temaga solidaarselt. No tegelikult jope osutus ikka täiesti veekindlaks, nii et
väga hull polnudki. Kaptenil oli nigelam, kuna vihm tuli otse näkku. Kuidagi
kiuslikult liikusidki need pilved just nii, et püsisid pikalt meie peakohal,
kuigi ümberringi paistis palju helesinist taevast. Enne Jussaröt tuli lõpuks
siiski ka päike välja, nii et sadamasse jõuda oli jälle puhtam, kuivem ja
muretum tunne. Aitasime veel teisigi purjetaid kai külge kinnitada ja
suundusime jälle loodusmatkale. Kui vahepeal hakkas juba tüütuks metsas
ragistamiseks minema, siis lõpuks viis rada imekaunile rannikule. Soome
Šeišellid nagu Aira tabavalt ütles. Ja väidetavalt on sealne rand Soomes ka üsna haruldane oma musta liiva tõttu.
Peale ohjeldamatut piltide klõpsutamist tagasi sadamasse jõudes haarasime purjekalt kaasa Eestist kaasa võetud grill-liha ja muu vajaliku tavaari, ning suundusime grillimisplatsile. Mingi hetk ilmusid kuskil välja paar kohalikku venda Voitkat, kes natuke kahtlaselt passisid ja siis veel kahtlasemalt metsa kadusid. Igaljuhul ei julgenud öösel keegi pimedas metsas asuvasse välikäimlasse minna. Kui kahtlased kohalikud ja peaaegu olematu facility kõrvale jätta, oli Jussarö kõige ägedama loodusega koht, kus Soomes käidud sai. Õhtu pakkus ka veel sadamas kauni päikeseloojangu vaatamist (mitte, et päikeseloojang üldse kunagi kole oleks).
Neljapäev 5.08. Jussarö-Ekenäs (Tammisaari), ca 16 nm. Kaunis ja soe päikseline hommik, eelkõige seetõttu, et tuul oli väga vaikne. Veits ikka õnnestus purjega edasi saada, aga siis kui kiirus juba ümmargune null oli, tõmbasime purjed maha ja mootori käima. Teekond jällegi ainult saarte vahel, nii et pidevalt võimalik ilusaid vaateid nautida.
Kõht läks ka juba varakult tühjaks. Leidsime kena aiaga restorani üsna sadama kõrval. Üllatuslikult olid hinnad praktiliselt samad kui Eestis ja toit ka superhea. Peale hilist lõunat või varast õhtusööki käisime kohalikus supermarketis veidi toidukraami juurde shoppamas ning tegime purjekal isegi väikse siesta, enne kui veel linna jalutustiirule suundusime. Ekenäse sadamas sai lõpuks ometi ka normaalselt vetsus ja duši all käia, v.a see, et pidi enam-vähem restorani laudade vahelt läbi liikuma. Ja Ekenäse päikeseloojang oli veel ilusam kui eelmisel õhtul, aga roosa taevas andis märku lähenevatest tuulistest ilmadest.
Ilmaprognooside jõllitamisest oligi juba kujunenud igahommikune ja -õhtune traditsioon. Nimelt hakkas ilm meile kaikaid kodarasse loopima, ning tormi- ja vihmaprognooside järgi pidi hakkama hoolikalt järgmiste päevade programme planeerima.
Kuna laupäevane prognoos oli selline, et tuli igal juhul
arvestada kusagil tormivarjus passimisega ning samas tundus ka üle lahe
purjetamiseks sobiva hetke sihtimiseks liikuda pigem Tallinnale lähemale, siis
tundus mõistlik valik reedeks Inkoo.
Niisiis reede 6.08 hommikul
palusime Garminil end sobivaimat teed mööda Inkoo’sse juhatada. Kena
päikseline hommik, saarte vahel jälle soe ja mõnus, samas sunnitud mootoriga
sõitma. Ja siis ühel hetkel - nagu
saarlased ütleks - köva kömakas pöhja all, purjekas tegi kerge hüppe ja vajus
seejärel mõõdukasse kreeni. Pilk üle parda näitas, et erinevalt
merekaardist oli tegelik veesügavus vaid
alla meetri ehk et tunne ei petnud - istusimegi madalikul kinni. Nagu hiljem
üks soomlane tabavalt kommenteeris -
paha onni. Selliseid merekaartidel mittemärgitud ja muul moel tähistamata
madalikke pidavad seal piirkonnas 5-6 tükki olema. Meil siis õnnestus üks ära
tuvastada. Ilmselt polnud me esimesed ega ka mitte viimased, kes sinna satuvad.
Vaatamata esmakordsele kogemusele madalikule kihutamises säilitasid vanad
merekarud ja -hundid olukorras siiski külma
närvi. Kuna oli selge, et iseseisvalt ei liigu me seal ei edasi ega tagasi,
siis sai tõmmatud kõne Soome merepäästele. Enne neid jõudsid sündmuskohta
alustuseks üks vanapaar väikse kaatriga, kes üritas meid lahti tõmmata, aga
kahjuks jõust jäi meie 4-tonnise
sikutamiseks puudu. Seejärel tulid veel väiksema paadiga paar kohalikku
sõbralikku kalameest. Ilmselt oli see neile suve tippsündmus. Igaljuhul olid
nad väga agaralt aktsioonis – tiirutasid alustuseks põhjalikult purjeka ümber,
et tuvastada, ega põhja all mingeid vigastusi ei paista. Nende kommentaarid
olid üldiselt lootustandvad. Samuti ise kajutis ringi uurides ei tuvastanud
kuskil mingit vett. Isegi munad olid külmkapis terveks jäänud 😊.
Ainult ühe kapi all oli loik, aga see lõhnas kahtlaselt üldpuhastusvahendi
järgi. Kappi avades ilmneski, et seal on kõik üldpuhastusvahendiga üle pestud,
kuna selle pudeli kork oli intsidendis ainus kannataja.
Kalameestel oli ka kindel nägemus olemas, kuidas meid
mastist tõmmates madalikult välja sikutada ja tegid tubli ürituse, aga see
osutus ka siiski kaalukategooriate erinevuse tõttu luhtunud katseks.
Ca 20 minutiga jõudis kohale ka meid päästma saadetud piirivalvelaev. Tekkis juba väike lootus lõpuks ometi oma koroonatõendid kellelegi ette näidata, aga need ei tahtnud isegi meie dokumente näha. Kõik peale kapteni paluti lahkesti piirivalvelaeva pardale, selleks ajaks kui purjekat tõmbama hakati. Võtsime sisse hea vaatega esireakohad, aga ega pikka pidu polnudki. See laev tõmbas meid ikka lupsti lahti ja vabas vees me taas olimegi.
Kuna siiski piisavad teadmised põhja alla toimuvast puudusid, siis tundus mõistlik Inkoo asemel siirduda lähimasse sadamasse, milleks osutus Predium Marina. Muhedad piirivalvepoisid oskasid seal soovitada ka mingit tüüpi, kes põhja kontrolli enda peale võtaks. Piirivalvelaev sõitis meil veel sadamani igaks juhuks kõrval, et veenduda, kas meil ikka kõik korrektselt toimib. Tundus, et nii rooli kui mootoriga on kõik tibens-tobens.
Alustuseks tuligi oodata soovitatud tüübi sadamasse saabumist, teha dringid (kellel janu pärast, kellel närvide rahustamiseks), kritiseerida merekaarte jne. Kuna laupäev oli tormipäev, siis sai tuukri tulek kokku lepitud pühapäeva hommikuks. Aga nagunii oli meil plaanis tormivarjus 2 ööd sadamas kükitada. Ei tea, kas Inkoo oleks selleks üldse parem koht olnud. Minu teooria oli, et asjad juhtuvad põhjusega ning võib-olla tänu madalikulesõidule pääsesime Inkoos suuremast keretäiest 😏. Igaljuhul selles sadamas vedas meil väga hea ja mõistliku hinnatasemega söögikoha olemasoluga. Muidu oli seal ka jälle looduskaunis piirkond. Kaljused saarekesed, sadama lähedal lausa liivarand, mida Soomes pigem vähe tundub olevat; ranna ääres uued ilusad suvemajad.
Õhtul hakkas tuul juba märkimisväärselt vuhistama ja tõmbas poiotsa nii pingule, et see meid kergelt murelikuks muutis. Tundus, et oleks vaja teise poi külge ka teine ahtriots kinnitada, aga poi ju mitme meetri kaugusel. Peale ujumise selleni pääsemiseks muid võimalusi ei paistnud. Vesi jällegi napilt 20 kraadi ja külm tuul vuhistamas, nii et mitte just ahvatlev variant õhtuseks supluseks. Aga mõned on õnneks vapramad kui teised, nii et Aira otsustas asja enda peale võtta. Toppis selga Aivari kalipso ja vees ta juba oligi ning lisaots naksti kinnitatud. Mis viga sellise meeskonnaga merel käia. Und jäi vaid häirima vastu laevapõhja loksuv laine.
Hommik polnud seekord õhtust targem. Tuuline ja tatine nagu oligi prognoositud. Siiski saime veekindlates jopedes-pükstes väikese jalutuskäigugi teha.
Et endale kehva ilmaga veel mingit purjekavälist tegevust leida, bronnisime endale ka sadama sauna. Soome saun omandas senisest hoopis teise tähenduse – ei tahtnud see kuidagi üle 50 kraadi soojeneda. Aga palav ikkagi hakkas, nii et sai paar korda saunast merregi kalpsatud. Peale sauna siesta kajutites ja siis jälle restorani õhtusöögile. Ja vara magama, et jõuaks järgmisel hommikul enne tuukri tulekut juba hommikusöögi söödud.
Pühapäev 8.09. Tuuker tuli enam-vähem lubatud ajal, sulpsas
vette ja veetis seal piisavalt kaua aega, et uskuda, et ta oma vaatlused väga
põhjalikult tegi. Video tegi ka, nii et Aivar sai ka ise veenduda, kuidas kõik
välja paistab. Ja paistis väga hea ehk et
see oli meil nii õnnelik intsident, et mingeid kriimegi ei tekkinud ning
saime rohelise tule oma teekonna jätkamiseks / üle lahe purjetamiseks. Kell oligi veel nii vähe, et tundus mõistlik
otse Tallinnasse suund võtta sest järgmisteks päevadeks jälle sama häid ilmasid
ei paistnud ees ootavat. Sõit oli
muidugi pikk (ca 56 nm) ja pigem sündmustevaene. Üritasin vahepeal lausa uinaku teha, aga
suure laine tõttu oli pidev oht istmelt maha rulluda, vaatamata sellele, et ma
kõige ümarama vormiga pole.
Ja mingi hetk tundus, et hakkame võistlema vihmapilvega – kes
kiiremini Soomest Eestisse jõuab. Seekord püsisime pidevalt sammukese võrra
ees. Nii et õhtul 7 paiku olime kuiva nahaga kodusadamas tagasi.
Oli põnev ja tore välisreis hoolimata kõigest. Ja näitas ka ilmekalt, kuidas merel tuleb olla valmis igasugusteks ootamatuteks olukordadeks ning kui oluline on sellistel hetkedel, et pardal oleks tasemel meeskond, kellele igas olukorras loota saab ja kes säilitab rahu ja hea meeleolu ka siis, kui kõik täpselt plaanide järgi ei lähe. Ja kui muidu meeleolu piisavalt hea pole, siis aitab välja pudel rummi või külmkapis olev veinipläsku 😉