Start Piritalt 19.06 kell 10.00. Ees ootamas ca 46 meremiili. Päike säramas ja temperatuur selline, nagu tavaks Vahemerel. Esialgu suht tuulevaikne ka, nii et purjega edasisaamine osutus nii vaevaliseks, et Tallinki eest läbilipsamiseks tuli mootor appi võtta, muidu oleksime Tallinkil lihtsalt risti jalus seisnud. Peale Paljassaare tippu hakkas tuul vaikselt tõusma, seega saime ka purjega kena hoo üles ning mingi hetk tuli isegi bikiinid kampsunitega katta.
Üksiti jätkus sel reisil ka eksperiment ’Mida sünnib sügavkülmutada’ Seekord kurki kaasa ei võtnudki, sest see Pranglil feilis ikka täiega – muutus libedaks ja lodevaks. Küll aga tuleb tunnistada, et juustud, singid, vorstid, jogurtid, kohukesed jms elavad sügavkülmutamise kenasti üle. Pealegi, veidi jääd sisaldav jogurt või alkovaba õlu ei ole just liiga kõrge lõiv ideaalse temperatuuriga valge veini eest.
Peale ca 8 tundi merel jõudsime Dirhami sadamasse. Seal oli kõik totaalselt muutunud võrreldes eelmise aastaga. Ehk et tuli kiiresti otsad teisiti ümber sahmida, sest ujuvkai asemel tuli hoopis poi külge end kinnitada ja uus kai oli nii kõrge, et pidime sinna hoopis vööriga lähenema.
Kuna oli õhtusöögiaeg, siis maandusime esimesse vabasse lauda Dirhami Kalakohvikus. Mingi hetk tundus, et see laud vist ikka ei olnudki vaba, sest üks ettekandja sai meie teenindamise eest isegi kergelt õiendada ja teistele ilma bronnita tulijatele öeldi kohe, et ühtegi vaba lauda pole. Õnneks meid siiski minema ei aetud ning keegi justkui sülle ka istuma ei tulnud, nii et mingi segadus seal nende laudadega valitses. Vaatamata mõnevõrra kummalisele teenindusele oli toit siiski väga hea, samas vein jällegi soe (mis kõrget hinda arvestades liiga head muljet ei jätnud). Kahjuks vist enamikel restoranidel nii tõhusat külmikut, kui meie purjekal pole (veendusime selles ka järgnevatel päevadel).
Peale õhtusöögi tegime väikse jalutuskäigu valdavalt Dirhami mere-äärses piirkonnas ja suundusime siis purjeka pardale meeldivalt külmi jooke ja päikeseloojangut nautima. Silmasime sama kai ääres ka teist Galenet seismas. Polnud ka väga keeruline märgata, kuna sel aastal oli Dirhami sadam ikka päris hõre. Aasta tagasi samal ajal oli soomlasi seal jalaga segada. Meenub ka, kuidas ühe purjeka seltskonda lausa politsei kimbutamas käis. Igaljuhul tundub, et soomlased on sel aastal ära hirmutatud.
Teine päev: Hommikul tuli kohe üks jutukas kohalik meie purjeka ilusat nime kiitma. Saime kohe aru, et tegemist on teise Galene kapteniga. Väljasõit pisut viibis, kuna Dirhami Galene kaptenil juttu jätkus kauemaks (meil olid suud hommikusööki täis, nii et valdavalt mõmisesime midagi vastu, aga saime temalt küsida veidi häid vihjeid Soome saarestikus purjetamise kohta)
Dirhami-Kuivastu ehk kõige otsemat teed (tegelikult küll ümber Vormsi, et saaks pikemalt purjetada) ca 47 meremiili ehk veel pisut pikem sõidupäev kui eelmine. Algul saimegi jälle purjega kenasti liikuma. Tuult ja lainet oli rohkem kui eelmisel päeval, nii et aeg-ajalt tuli ka piserdust taluda. Ümber Vormsi nurga keerates hakkas tuul aga otse vastu puhuma, seega selleks, et mitte hilisööni krüssata ja pautida, otsustasime mootoriga vastu tuult ja lainet pressida. Jõudsimegi enam-vähem ootuspärase 9 tunniga Kuivastusse, kus selgus, et sadama kohvik juba uksed kinni lajatanud on. Hädast välja aitas meid Muhus suviti resideeruv lahke naabrimees Vambo, kes tuli meid sadamasse tervitama, viis Lõunaranna sadamasse ujuma (vesi ca 27 kraadi) ning seejärel enda suvilasse õhtusöögile. Õhtusöök kujunes küll päris hiliseks, kuna selgus, et ahju pandud kana vajabki ikka pakendil kirjas olevat ca 1,5h, et söödavaks muutuda. Aga oli meeleolukas õhtu Vambo värvikate juttude saatel. Kuivastu sadamas olid valdavalt vist ainult kohalike purjekad. Tundus, et ööbisime ainult meie ja üks kohe veidi peale meid sildunud Austria soolopurjetaja.
Ahjaa, hakkasime ka reisi jooksul nn facility’t hindama ehk siis millised on sadamas vetsud ja pesemisvõimalused. Kuivastus igati vinks-vonks, väga värsked ja ilusad nägid välja, ainult et planeering polnud ehk kõige õnnestunum (väga avatud) ja kuumalainega küttis hommikupäike duširuumi saunaks.
Kolmas päev: Kuivastu-Kihnu; 38 nm. Sadamas vuhistas hommikul korralik tuul, nii et selle peale varavalges ärgates tekkis suur mure pardale kuivama pandud uikarite ja rätikute pärast, mistõttu sööstsin neid alles öösärgis olles kontrollima. Tundsin kuidas tuul tagumiku paljaks puhus ja sama hetkel tundsin ka vist pilku paljal tagumikul, sest üle õla vaadates tervitas mind sõbralikult viibates kõrvalpurjeka Austria taat.
Vaatamata tuulele saime kai äärest ladusalt minema. Kurioossel kombel oli merel tuul vaiksem, ning esialgu isegi puhus sobivast suunast, nii et tõmbasime jälle purjed üles ja liikusime kord kiiremini, kord aeglasemalt õiges suunas. Suhteliselt suureks kerkiv laine hakkas paraku hoogu pigem maha tõmbama, ning seejärel juba läks tuule suund ka jälle nii valeks, et tundus mõistlik pigem mootoriga ja otsemat teed minna, et Kihnu mõistlikul kellaajal kohale jõuda. Päeva peale hakkas kaduma nii tuul kui laine, mistõttu ühel hetkel, kui tuul sisuliselt kadunud oli ning veetemperatuuri näidik näitas muljetavaldavalt kõrget numbrit Läänemere vee kohta (äkki oli sel hetkel ca 26 kraadi, täpselt enam ei mäletagi), siis tegime ujumispeatuse ning testisime esmakordselt ära uue purjeka ujumisredeli. Ikka hoopis teine tera, kui vana Kräsuli nöör-redel, millel turnides juba enne vettejõudmist täiesti väsinud olid ning tagasi pardale jõudes taas sama higine, kui enne vetteminekut. Kuna uue purjeka redelit mööda ronid peaaegu nagu orav, siis pole probleem ka mitu korda edasi tagasi ronida, kui fotograafile algul poseerida unustad. Peale ujumispausi jätkasime päevitamist, veinijoomist ja vaikset mootoriga kulgemist Kihnu suunal, kuna tuul oli jätkuvalt olematu.
Kokkuvõttes jälle ca 8 tunniga kohal. Sadam praktiliseks tühi, nii et koha osas valik nii lai, et ei oska esialgu otsustadagi. Võtsime siis sisuliselt esimese ettejuhtuva, kuhu kõige mugavam manööverdada ja kui kakluseks kisub, siis kähku minema pääseks :)
Kai peal oleva kohviku vilus jaurasid juba esmaspäeva õhtul 18 paiku paar kohaliku joomameest. Kellestki teisest, sh sadamatöötajatest polnud ei kippu ega kõppu, seega kahtlustasime, et äkki need ongi sadamakaptenid (Kihnus asub kõrvuti 2 jahisadamat). Need nad vist siiski polnud, kuna sõbralikud kohalikud soovitasid soojalt sadamatasu enne mitte maksta, kui keegi küsima tuleb ja tunnistasid, et kõik on seal nii keeruline, et nemad ei saa mitte millestki aru. Me ei saanud ka esialgu aru, kus on üldse need vetsud ja dušid, mida meie peaks kasutada saama. Viisakam sadamahoone tundus justkui teise sadama oma. Prioriteet oli siiski esimese asjana kuskile restorani tormata, sest tundus, et esmaspäeviti on vaid üksikud kuni 20-ni lahti. Paraku selgus, et sel esmaspäeval polnudki enam midagi lahti, kuigi traavisime kuumalaines meeletu maa maha, et midagi leida. Lõpuks läks palavuse tõttu nälg üle, nii et otsustasime, et kõmbime purjekale, kus jääkülmade jookide kõrvale snäkivalikuga piirdumine parim lahendus on. Paarile joviaalsele joodikule oli rahvast veel juurdegi lisandunud, nii et õhtu jooksul võeti üles nii lõõtsakääks, lauluviis kui tants. Kainaabriteks tulnud kaatrirahvalt saime ka vetsude/duššide uksekoodid, tänu millele saime ka facility üle vaadata. Polnud jälle midagi ette heita.
Õhtul valitses täielik tuulevaikus, kuid mingi hetk keset ööd hakkas sellise nurga alt kerge tuuleke puhuma, et gennakeri vall hakkas und häirivalt vastu masti taguma, mistõttu olin sunnitud keset ööpimedust tekile rüselema ronima, kuna Aivari und see ei seganud.
Neljas päev: hommikul oli jälle täielik vaikus majas ning mõnus pardal hommikusööki nautida. Kuna Kihnuga tutvumine oli eelmisel õhtul jäänud esmakülastajate jaoks liiga põgusaks, siis rentisime jalgrattad (õnneks vanakoolikad ja eest korvikesega) ja tegime saarele tiiru peale. Vaatasime üle enamiku vaatamisväärsusi; nt majakas on päris kena ja veel kenamad sealt tipus avanevad vaated. Loodus on üldse Kihnus nunnu – kadakasalud, männimetsad, liivarannad, puisniidud. Suurim heinamaa on lennuväli, nii et ilmselt on seal pehmed maandumised.
Olime kuulnud, et üheks vaatamisväärsuseks on ka suur kivi (või pigem küll selline keskmise suurusega), aga vot seda küll üles ei leidnud. Äkki siis oli ikka nii väike , et me ei märganudki. Ühe versioonina arvasime, et kuna see üks olulisemaid vaatamisväärsusi oli, siis on turistid sellest suveniiriks tükikesi kaasa kangutanud ja nii ongi kivi tänaseks läinud. Ujumas käisime kohalikke olusid tundvate inimeste soovitusel Sigatsuaru sadamas, kus oli supersoe vesi.
Ja süüa õnnestus ka teisipäeval päevasel ajal saada, nii et võtsime Aru Grillis mehised ja väga maitsvad praed.
No ja tegelikult oligi saar läbi vändatud ning vaadates järgmise päeva ilmaprognoosi, mis ohtralt äikesetorme lubas, tundus mõistlik olevat vaikselt kodu suunas tagasi seilama hakata. Niisiis otsustasime teha õhtul lühikese, 12 meremiilise sutsaka Värati Meremaa sadamasse. Jõudsime teel ujumispausigi teha ja ikka veel mõistlikul ajal Meremaale jõuda. Sealses sadamas oli ikka väga üksildane. Algul väike kaatriga tulnud seltskond sulistas. Ilmnes, et sadama akvatooriumis oli vesi 31,midagi kraadi, mistõttu hüppasime ise ka kohe, kui otsad kinni, ülepeakaela vette. Kaatrirahvas aga pikemalt sadamasse hängima ei jäänud, kuna neil pidavat suvila kuskil lähedal olema, nii et peale nende suplust jäime kolmekesi. Või noh, restoranihoone juures silmasime ka mingit elutegevust ja seal sai ka sadamatasu makstud. Lisaks ilmnes, et sadam on nii uus, et sadamakülalistele pole veel jõutud vetsusid ja duširuume ehitada, seetõttu saime kasutada restorani personalile mõeldud facility’t – seni kuni kokk veel tööl oli. Muul ajal tuli jalad ristis hoida. Muidu oli seal enam-vähem nagu kellelgi kodus duši all käia. Aga sadama omanik oli jube rõõmus, et nende väikest sadamat nii suur ja kena purjekas külastas. See sadam ongi nii väike, et ega meie purjekast oluliselt suuremaga sinna hästi sisse ei pressi.
Õhtul kerkisid ja taevasse ähvardavad pilved ja kusagil eemal võis täheldada välku ja müristamist, aga meil veel idüll püsis ja öö oli eriti vaikne ja rahulik. Nagu juba öeldud, täiesti privaatne sadam meie jaoks.
Viies päev: Võidupüha ilmaprognoos oli, nagu juba mainitud, kahtlane ja pahaendeline. Kes ennustas äikest hommikuks, kes lõunaks, kes õhtuks, kes iga paari tunni tagant. Meil oli vaja leida ca 3 tunnine aken, et sõita 15 meremiili Meremaalt Varblasse. Kuna hommik tundus kaunis, rahulik ja päikseline, siis tundus mõistlik pigem kohe hommikul kohalt võtta. Kulgesimegi idülliliselt ja vaatasime veel 15 minutit enne Varbla sadamat, et näe kus joppas – jõuamegi enne äikest kohale. Aga äiksepilv on kiirem kui purjekas – ühel hetkel hiilis seljataha süsimust pilv, tuul hakkas tõusma ja pilv hirmsa kiirusega lähenema, kuigi andsime mootoriga endast maksimumi. Pidasime siseheitlust, kas ankurdada ja elada torm üle merel ankrus olles või saame veel napilt muuli taha varju. Viimane tundus parem variant (ilmselt oligi kui tagantjärgi analüüsida), niisiis võtsime asendid sisse tormituules otste kiireks kinnitamiseks esimesse sobivasse kohta ja nii kui esimene sadamakai käeulatuses, kohe sinna äärde ja otstega rüselema. Adrenaliin möllas äiksetormiga võrdselt. Vihma juba tuiskas, aga kuna olime vaid uikarites, siis märjaks saamine suurim mure polnud. Pigem tundusid muuli kivid purjeka põhjale ebameeldivalt lähedal, aga napikaga saime mööda – tänu kapteni kindale käele ja tugevale närvile.
Omast arust saime otsad korralikult kinni ja juba kajutisse tormivarju ja kuivi riideid panema, aga mingi hetk tuul pöördus täiesti vastassuunda, nii et hakkas taas purjekat muulikivide suunas trügima. Käisime jälle tormi käes rüselemas ning muretsesime, kas äkki ikka roolileht võis kividesse minna. Niisiis kui äike lõppes ja ilm jälle normaliseerus, üritasin paadi põhja alla sukelduda, et olukorda kontrollida. Ega ma suurem asi sukelduja pole, kuna kopsumaht on väike ja liiga hästi veepinnal püsin, aga siiski tundus, et roolilehega on kõik hästi ning muretsemisele võib joone alla tõmmata ning hakata taas elu nautima. Tormi lõppedes parkisime ennast õigele kohale ja läksime jalutasime ümbruskonnas ringi, käisime meres jällegi väga soojas vees ujumas ning vedelesime seejärel õhtusöögini pardal niisama päikest, veini või õlle nautides.
Kuna Varbla Sadama restoranis Groot oli plaanis jaanipäevapidu, siis läksimegi igaks juhuks juba varakult restorani terrassile, et ikka vaba laud saada. Selgus, et süüa veel ei saanud, aga juua küll, sh pakkus muheda jutuga kelner/baarman meile degusteerimiseks oma väljamõeldud ja kokkuvaaritatud ananassitekiilat, mis maitses märksa paremini kui tavaline tekiila. Söögiga läks seekord nii, et menüüst väljavalitud ahvatlevaid roogasid ei saanudki tellida, kuna jaanipäevaürituse tõttu oli erimenüü otse grillilt. Ootasime juba kannatamatult, Aira võttis varakult järjekorda ning sai seal jutule kõva meremehe Kalev Vapperiga, kellelt sai mitmeid sisukaid nõuandeid. Lõpuks saime ka suured sealihakänakad hambusse ja nende põhjal tundub, et sellesse restorani tasuks tagasi minna küll. Lisaks heale restoranile on väga korralik ka facility.
Kaua andis aga oodata jaanitule süütamist ning vahepeal tikkus juba unigi peale, aga kui tuli põles ja süldibänd pilli mängis, tõmbasime tantsugi üles – algul tagasihoidlikult oma purjeka pardal, aga siis läksime ikka tule äärde jalga keerutama. Oli meeleolukas jaanipidu, kuigi meie jaoks mitte kuigi pikk, sest väsitav päev täis action'it ning organiseeritud võitlust loodusstiihiaga niitis suhteliselt vara magama.
Kuues päev: Jaanipäev, 24.06. Peale hommikust peapesu suund Vormsile, ees ootamas 38 nm. Sai päris pikalt ja kenasti purjega sõidetud ja head kiirust hoitud. Mootorit mahitasin kasutama siis, kui just Rohuküla-Kuivastu praamide vahelt läbi lipsama asudes tuul ja koos sellega ka meie kiirus alla käis ja hiigelpraamid tundusid hirmsa hooga lähenevat. No õnneks olime neist ikka kiiremad. Vaatlesime ka binoklist teekonnale jäänud saarekesi ning Kesselaid jättis põneva mulje. Purjekaga sinna kahjuks vist hästi ei pääse.
Vormsile jõudsime jällegi kenasti õhtusöögi ajaks. Rentisime taas jalgrattad, et sõita alustuseks 5 km kaugusel restorani Krog. Stiilne kõrts ja hea toit. Edasi üritasime saarega tutvust teha, kuna keegi meist varem sinna sattunud polnud. Hollö küla, kus eelmainitud kõrts asus, tundus päris tore.
Tuvastasime intenetiavarustest, et saare üks olulisemaid vaatamisväärsusi on maailma suurimat rõngasristide kollektsiooni sisaldav kalmistu ning minu mahitusel pidime selle ikka üle vahtima – vaja ju kultuurne näida. Eks need ristid olidki üsna omapärased; polegi varem kuskil täheldanud. Lisaks veel mingi kirik ja et mitte tuldud teed tagasi sõita, otsustasime teha tiiru, et veel üks küla üle vaadata ja sealt mingit väiksemat kruusateed mööda tagasi sadamasse sõita. No see kruusatee oli ikka hull off-road – hambad hakkasid suus plagisema ja tagumik näitas rusikat. Õhtu kiskus ootamatult jahedaks, nii et esmakordselt ei tahtnudki kokpitis õhtul jaurata ja külma veini rüübata, vaid kolisime nn elutuppa suure laua äärde. Vormsi sadamaga on ka selline teema, et seal juba enne 22 oli vetsu uks lukku pandud ja sai kasutada vaid kai peal olevat plastputkat, nii et facility’l oli puudujääke. Teoreetiliselt oleks võinud minna ka duši alla pissima, sest koodiga duširuumi oli kasutatav ööpäevaringselt.
Seitsmes ja eelviimane päev: Vormsi-Lohusalu 49 nm. Tuulevaikne hommik, aga nagunii eeldas Voosi kurgu kaudu ehk Vormsi ja mandri vahelt minek mootoriga nikerdamist, sest seal peab ikka päris täpselt sõitma, et mitte põhjaga põhjas kinni istuda. Vaated olid imekaunid, seega pikk sõit kulges ootamatult libedalt. Lohusalus ilmnes, et pubi on suletud, mistõttu tuli ise vaaritama hakata. Õnneks olid meil selliseks hädaolukorraks kaasas loksunud (kogemata külmutatud) viinerid, kartulid, paprikad, jalopenod, nii et tõmbasime gaasiballooni tööle ja hakkasime pannirooga praadima. Päris hea tuli välja, nii et esmakordselt purjeka pardal ka edukalt soe toit tehtud. Sadamakorrapidajalt olime tellinud sobivaks ajaks sauna (saime kõik koos meeste sauna minna, sest kõrvalkaatri Soome paar oli jõudnud eelnevalt endale naiste sauna ära broneerida), ühesõnaga mõnus saun enne unejooki ja magamaminekut. Lohusalu oligi tänu tasuta saunavõimalusele parimat facility’t pakkuv sadam. Samas ikkagi Varbla osutus kokkuvõttes lemmikuks, kuna seal oli ka hea restoran.
Kaheksas päev: kuna viimaseks päevaks ootas ees vaid Lohusalu-Tallinn ehk 21 nm, siis magasime suht kaua ning nautisime viimsel hommikul purjeka pardal veel mõnuga viimaseid allesjäänud toidupalukesi. Olud olid head, nii et purjetasime terve tee, samas mitte alati kõige otsemat teed, niisiis sõitsime läbi 30 nm. Aga hea hooga - max kiiruseks tuli 7,4 sõlme, mida Kräsuli kunagi ei saavutanud. Kaptenil muidugi arvestatava tagant ründava laine tõttu kõvasti rooliga rapsimist. Autopiloot oleks hätta jäänud, nii et kui kapten vetsu läks, pidin ma väriseva käega ise kurssi hoidma. Enam-vähem sain hakkama, põhiline, et ei keeranud purjekat küliti. Hea kiiruse tõttu olime Pirital juba ca 16 paiku, mistõttu tundus täitsa imelik juba purjeretk lõpetada. Kuidagi ära harjus selle eluga pardal. Isegi väsimust polnud sees kuigi läbisime 8 päevaga kokku ligemale 300 meremiili. Hea ost see uus purjekas. Komforti on nii sõites, sadamas chillides kui unenägusid vaadates.