Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et… uut poissi meie klassi ei tulnud ja üldse oli kogu 2020 aasta suhteliselt sündmustevaene, kui koroona-levikut elu põnevaks tegevate sündmuste hulka mitte lugeda.
Pigem sai vist kõik alguse sellest, et mäletatavasti oli meie vanal Kräsulil glamuuri vähevõitu ja kõpitsemist jällegi üksjagu. Niisiis oli juba paaril-kolmel viimasel aastal tavaks, et kui ma Aivarilt küsisin, mida ta sünnipäevakingiks tahaks, siis vastuseks tuli, et uut purjekat. No ma suhtusin sellesse vastusesse ikka mõnda aega nii, nagu ta oleks küsinud igavese nooruse eliksiiri või muud sellist pigem ulmevaldkonda kuuluvat ning niisiis tõid sünnipäevad aastast aastasse jälle uue pettumuse. Eriti muidugi eelmine nn koroona-aasta, kus sünnipäeva oli plaanis suurejooneliselt Las Vegases tähistada, kuid lõpuks kujunes aasta ainsaks välisreisiks mõnepäevane Läti-tuur ning aasta highlight oli pigem suvine purjereis vana Kräsuliga Hiiumaale ja tagasi.
Eks sellisel reisil, eriti kui sadamates juhtusid kõrvuti kai äärde seisma soomlaste suurte ja uhkete purjekatega, hakkas endalegi tunduma, et meie vanuses võiks inimene juba rohkem mugavusi nautida ja purjekas võiks meist endast värskem ja ilusam välja paista, mitte vastupidi. Ja kui siis septembris Vahemerele ka purjetama ei pääsenud, oli vist juba paratamatu, et Aivar purjekate müügipakkumisi surfama hakkas ning Kräsulist ilusamate purjekate piltide näitamisega mu aju enda jaoks soodsamas suunas töötlema asus. Ühel septembri nädalal leidiski ta ühe Saaremaal asuva purjeka müügipakkumise, mis talle päris ahvatlev tundus.
Kuna reisida oli aasta jooksul minimaalselt õnnestunud, siis nädalavahetuse väljasõit Saaremaale tundus piisavalt äge plaan, nii et jäingi nõusse, et naudime spa-võlusid ja kena sügisest nädalavahetust Kuressaares ning vaatame justkui muuseas ka üle, kuidas see purjekas tundub. Õigupoolest väga ikkagi ei kõnetanud. Oli küll tõhus võistluspurjekas, aga meie (eelkõige mina muidugi) olime eelkõige ikkagi glamuuri-jahil ja selles osas oli sel Saaremaa purjekal puudujääke.
Kuna olime eelmisel õhtul hotellitoas veel konkureerivad pakkumised ka läbi vaadanud, siis mahitasin Aivarit helistama teisele, Tallinnas asuvale müüjale, et saada vähemalt võrdlusmoment, et mida siis sellises hinnaklassis üldse oodata saab. Mu tungival pealkäimisel tegigi Aivar selle kõne juba enne praamile sõitmist ära (mainides, et juhul kui me selle purjeka ära ostma peaks, siis mina olen süüdi, kuna käisin peale kui uni) ja sai kokku lepitud, et lähme veel samal õhtul praamilt otse Pirita sadamasse järgmist purjekat vahtima. No ja see purjekas praktiliselt sulatas meie südamed. Tundus just see, mida oleme endale igatsenud. Puhusime pikalt purjeka pardal juttu ning paari päeva pärast leppisime kokku ka proovisõidu, et veenduda, kui kenasti kõik seal peal ikkagi toimib. No kõik oli laitmatu, nii et puhusime jälle mõned tunnid juttu ning paari päeva pärast (kohe peale purjeka väljatõstmist) ta ostetud oligi. Sõitma seega 2020 aastal rohkem ei pääsenud, küll aga käisime teda pardal imetlemas ja silitamas. Ning lisaks nägi ta ära juba esimese šampanjajoomise, kui Aira ja Kris pardale purjekaga tutvust tegema tulid. Tundus, et neile sümpatiseeris ka.
Kräsuli müük läks üllataval kombel pea sama libedalt kui uue purjeka ostmine, nii et laevastikku omada õnnestus meil vaid lühikest aega.
Talveperioodil käis agar varustuse täiendamine. Nt hankisime juba uue ja tõhusama binokli, nii et nüüd peaks suvel poolest Tallinna lahest vabalt nägema, kas Paljassaare rannas ka mõni nudist päevitab ;)
Keerulisem, kui vajaliku varustuse nimekirja koostamine oli hoopis purjekale uue nime väljamõtlemine. Senine nimi Reeli oli meie jaoks täiesti mittemidagiütlev. Ilmselt oli tegemist endise omaniku naise või mõne muu lähisugulase nimega. Meie ühtegi Reelit ei tunne. Niisiis üritasime läbi viia uue nimekonkursi. Pakkumisi tuli üsnagi omapäraseid, nt Saksa vanamutinimi Gertrud, kuna uus purjekas on Saksa päritaolu Bavaira 30 Cruiser. Viimasena jäid siiski sõelale Lumivalgeke ja Galene.
Lumivalgeke – valge meie purjekas ju ongi, kuigi selle rõhutamine võib tänapäeva maailmas mõnedele rassistlik tunduda. Lumivalgeke oli teatavasti väga ilus, aga lisaks sellele ka tõeline ellujääja (mõlemad purjeka jaoks olulised omadused): veenis ümber küti/palgamõrvari, kellelt tema tapmine tellitud oli; et metsas ellu jääda, möllis end elama mingite väiksekasvuliste metsavendade eramusse; mürgitamise elas üle edukamalt kui Navalnõi; tagatipuks võttis oma head välimust ära kasutades rajalt maha rikka ja mõjuka mehe, kellega abiellumine tagas talle majandusliku kindlustatuse elu lõpuni. Ühesõnaga, väljus igast olukorrast võitjana. Kui lapsena neid muinasjutte loetud sai, siis tundus mõte isiklikust purjekast vähemalt sama ebareaalne kui need muinasjutud. Tänaseks on kogemus näidanud, et päriselu suudab muinasjutud ikka kõrge kaarega üle trumbata ning reaalsuseks võivad saada veelgi ulmelisemad asjad kui purjeka omamine. Lumivalgeke on kahtlemata selline nimi, mida välismaal keegi kokku veerida, veelgi vähem välja hääldada suudaks.
Galene – Vana-Kreeka mütoloogias rahuliku mere jumalanna. Selles mõttes eriti sobiv, et kapteni proua eelistab rahuliku merega purjetamist – kuna siis ei loksu vein klaasist välja, tuul ei puhu soengut sassi ning ei ole liiga õudne. Seega tasuks sellise jumalanna soosingus ju olla. Pole küll ebausklikud, aga mõtlesime, et igaks juhuks veidi pugemist tema ees ei teeks siiski paha. Nimel on ka rahvusvahelist mõõdet ning juhul kui peaks millalgi Eesti vetest välja purjetama, siis oskavad välismaainimesed ka selle nime korrektselt välja öelda.
Kuna Galene kasuks rääkisid veenvamad argumendid, siis saigi ühel kevadpäeval Reeli nimi maha kratsitud ja Galene asemele kleebitud. Üldse saime üsna väledalt kõik vettetõstmiseelsed ettevalmistused tehtud, aga siis läks jama lahti. Kuna Pirital ja vist terves Eestis on vaid 2 firmat, kellel on vajalik tehnika, siis algas nendega paras kassi-hiiremäng. Lõpuks saatis jahti edu ja õnnestus mingil tüübil ikka sabast kinni saada, nii et 18.mai oli purjekas vees.
